Alates eelmise aasta algusest on Eestis uus sõidukiliik – kergliikur, mis on ühe inimese vedamiseks ettenähtud istekohata elektri jõul, mitte üle 25 km/h liikuv sõiduk. Nagu öeldud, on kergliikur mõeldud üksinda sõitmiseks, kuid paraku selgus transpordiameti mulluses küsitluses, et iga viies vastaja on sõitnud elektritõukerattal mitmekesi.
Ka politsei- ja piirivalveameti liiklusjärelevalvekeskuse ennetusspetsialist Marina Aleksejeva tõdeb, et kõige sagedamini tuleb politseil sekkuda olukordadesse, kus elektritõukerattaga sõidab korraga kaks inimest. „Kergliikur ei ole selliseks sõitmiseks mõeldud. Kahekesi on elektritõukeratas tunduvalt halvemini juhitav ja õnnetused juhtuvad hõlpsamini!“
Kahekesi kergliikuril sõitmine võib tunduda lõbus, kuid siin varitsevad sõitjaid ohud, mida ei taheta või osata teadvustada. Esiteks halveneb märgatavalt juhi võimekus tõukeratast tasakaalus hoida, teiseks pole tõukerattal piisavalt ruumi, et mahutada kahte jalapaari. Kolmandaks ületatakse niimoodi lubatud kaalulimiiti, neljandaks segab reisija juhil liikluse jälgimist, segab vaatevälja ja raskendab juhtimist ning ohuolukorras reageerimist. Lapsevanemad, kes sõidutavad enda elektritõukerattal lapsi, käituvad eriti vastutustundetult, sest lapse jaoks ei ole piisavalt ruumi, et turvaliselt sõidukil viibida ja kinni hoida. Kõigi nende kaasuvate põhjuste pärast ongi tõukeratas ette nähtud seni ühe inimese veoks.
„Õnnetuste ennetamiseks tuleks parandada inimeste teadlikkust võimalikest ohtudest ja reeglitest ning nii kaasliiklejad kui ka tõukerattur peavad tegema kõik selleks, et õnnetust ei juhtuks. Käitugem liikluses arvestavamalt, liikleme kainelt ja oleme hoolikamad,“ nendib Aleksejeva. Lähemalt saab kergliikurite seadusest lugeda siit.
17-aastane elektrilise tõukeratta fänn, Pelgulinna gümnaasiumi õpilane Matten Pedak on kasutanud elektritõukeratast üle aasta, alguses ratast rentides. Pool aastat tagasi sai ta kingiks päris oma ratta ja nüüd on temast saanud igapäevasõitja. „Minu maailm on tänu tõuksile palju avardunud. Käin sellega iga päev koolis ning sõbrad ei ela enam sugugi liiga kaugel. Vahel käin sõitmas ka niisama, oma lõbuks.“
Noormehe sõnul tulevad nende koolis paljud õpilased kooli jalg- või tõukerattaga ning selle jaoks on katusega väike rattahoidla. Ta oleks tahtnud ka lumega sõita, aga selleks tuleks soetada talverehvid ning samuti peavad kõnni- ja jalgrattateed olema paremini jääst-lumest hooldatud.
Matten lisab, et elektritõukerattaga sõidavad mitmed ta tuttavad, aga õnneks õnnetusi nende ega temaga juhtunud pole. „Selliseid „peaaegu” asju on ikka olnud – vahel jalakäijatega ehmatame üksteist vastastikku. Kõige rohkem ohtlikke olukordi on kevadel, sest kõnniteedele visatud kruus on nagu libedad kuullaagrid komöödiafilmist – väikesed lapsedki kukuvad joostes, mis siis veel kaherattalistest rääkida.“
Mitmekesi sõitmise kõrval on murekoht kiivri puudumine
Mitmekesi sõitmine on Matteni sõnul kahjuks üsna levinud, kuid ta arvab, et see tuleb pigem teadmatusest, et see on seadusevastane. „Olen ise ka kergliiklusteed mööda sõpra koju viinud. Minu meelest polnud see ohtlik, aga tõenäoliselt oli minu sõidutatav rohkem tõukerattasõiduga tuttav ja oskas ettevaatlik olla. Kodus sain vanematelt pahandada ja pidin andma sõna, et kahekesi enam ei sõida. Ühest küljest on see seadusevastane, teisalt ei saa ülekoormus kallile sõiduriistale hästi mõjuda.“
Mitmekesi sõitmise kõrval on teiseks suureks mureks kiivri kandmine – eriti heal meelel noored seda pähe ei pane. Aga miks? „Ega ma ise ka seda meelsasti ei kanna, tunnen, et suudan piisavalt ohutult sõita. Teiseks ei ole seda üldiselt kuhugi jätta – ratta panen rattalukuga hoidikusse, aga kiivrit ei taha ju igal pool endaga kaasas kanda.“
Transpordiameti uuringu järgi peab 91 protsenti üle 14-aastasest elanikkonnast elektritõukerattaga sõites kiivri kasutamist vajalikuks. 24 protsenti peab seda vajalikuks alla 16-aastaste laste puhul ja 67 protsenti peab seda vajalikuks nii laste kui ka täiskasvanute puhul. Eestis on alla 16-aastastele kergliikurijuhtidele jalgrattakiivri kandmine kohustuslik, vanematele juhtidele soovituslik.
Koolidirektor: reegleid järgides on ohutase minimaalne
Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur tunnistab, et tal endal ei ole tegelikult suurt elektriliste tõukeratastega sõitmise kogemust. „Ükskord proovisin sõita bussijaama juurest linna, aga Stockmanni ristmikuni jõudes olid närvid läbi ja jalad väsinud,“ meenutab ta. „Ega ma tegelikult sellistes kergliikurites väga ohte ei näegi, kui inimesed oskavad nendega sõita. Kui liikleja on hoolas ja tähelepanelik ning järgib reegleid, pole ju vahet, millega ta liikleb. Usun, et see ei ole seotud nooruse või liiklusvahendiga, vaid pigem ikka suhtumisega liiklusesse.“
Miks õnnetused elektritõukeratastega üldse juhtuvad? Esiteks just kergliikuril mitmekesi sõitmisest, sest see viib tasakaalu paigast ja limiteerib juhtimisvõimekust. Teised põhjused on alkoholi mõju all juhtimine, vähesed teadmised liiklusest ning napp sõiduoskus, mis toob kaasa äkilise pidurdamise, samuti oskamatus arvestada väikeste rataste pöörderaadiuse ning jalgrattast kitsama juhtrauaga. Samuti võivad saada saatuslikuks juhi enda tähelepanematus, puudulik liikluskeskkond ehk ootamatud äärekivid või teekatte ebatasasused ja keskkonnale mittesobiv sõidukiirus.