Kevadel kipume kiirustama. Miks on see ohtlik?

Kevade saabudes ilmastikutingimused paranevad ja päevad pikenevad, mis tihti ahvatleb autojuhte sõidukiirust suurendama. Kiirem sõit toob aga endaga kaasa riskid.

Kihutamine nii linnas kui ka maanteel on rangelt keelatud, eeskätt seetõttu, et see on ülimalt ohtlik. Juhtide kalduvus alahinnata füüsikaseadusi ja ülehinnata oma võimeid teeb õnnetuste vältimise peaaegu võimatuks. Eriti suureks kasvavad kiirused maanteedel, kus tingimused tunduvad ideaalsed. Miks siis ometi riskida inimeludega? Liiklusõnnetuste statistika Eestis on karm: möödunud aastal registreeriti 1724 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles sai vigastada 1942 inimest. Surmaga lõppes 52 õnnetust, milles hukkus 59 inimest. Maanteedel toimus neist 36.

PPA liiklusjärelevalvetalituse juhi Taavi Kirsi sõnul on kiirus probleemiks kahel põhjusel: „Esiteks, mida suurem on kiirus, seda vähem ja aeglasemalt märkab juht enda ümber liiklusohtusid,“ selgitas ta. „Teiseks, suurema kiirusega liiklusõnnetuses saadud vigastused on kannatanul tunduvalt tõsisemad, halvimal juhul lõppeb see surmaga.“

Suvekuudel, kui autojuhtidele tundub kuiv ja lai tee turvalisem, suurenevad sõidukiirused. Enamik liiklusõnnetusi toimub linnades, nagu Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva. Kahjuks on tõusutrendis ka maanteedel juhtuvate õnnetuste arv. Eriti kriitilised on õhtused tipptunnid, mil liiklejaid on korraga väga palju.

Iga viies juht on sattunud liiklusohtlikku olukorda

Viimase 12 kuu jooksul on piirkiiruse ületamise tõttu sattunud liiklusohtlikku olukorda ligikaudu 20 protsenti kiirust ületanud sõidukijuhtidest ehk 129 000 kuni 169 000 juhti. Reaalse liiklusõnnetuse on põhjustanud 1,4 protsenti kiirust ületanud juhtidest ehk kuni 14 000 juhti. Miks siis juhid üldse kihutavad? Tavaline vastus on see, et sõitjal on kiire, kuid tegelik ajavõit on pea olematu. Näiteks 10 km läbimisel kiirusega 70 km/h võrreldes 100 km/h sõitmisega on ajavõit vaid 2 minutit ja 57 sekundit.

Kuidas mõjutab kiiruse suurenemine peatumisteekonda? Kiirusel 70 km/h kulub seisma jäämiseks 26 meetrit, kiirusel 90 km/h 40 meetrit ja 100 km/h puhul 56 meetrit.

Transpordiameti liikluskorralduse osakonna eksperdi Sirli Tallo sõnul kuulub peatumisteekonna hulka ka reageerimisteekond. „Ainuüksi reageerimiseks kulub 70 km/h tunnikiirusega sõitval juhil lausa 19 meetrit,“ selgitas ta. „Tavaolukorras, kus juht ei ole valmis ohuks, lisandub seismajäämise teekonnale ka reageerimiseks kuluv aeg. Liikluses on iga murdosa sekund oluline, seega mõjutab iga ületatud kilomeeter peatumisteekonda väga palju.“

Lubatud maksimumkiirus ei ole kohustuslik. Kui aga juhi taha tekib kolonn, tuleb leida võimalus kolonn mööda lasta, näiteks põigates korraks bussipeatusse. Maanteel sõites tasub aeg-ajalt peeglisse vaadata, et näha, mis toimub selja taga.

Mida teha, kui tagumine auto valmistub möödasõiduks? Eesoleva sõiduki juht peaks suunatulega märku andma, kui tee on vaba või kui möödasõitu veel teha ei saa ja peab ootama. Möödasõitu tehes peab juht arvestama pikivahe, külgvahe ja nähtavusega, samuti liiklusmärkide ja teekattemärgistusega. Paljudes kohtades Eestis on möödasõit keelatud piiratud nähtavuse tõttu. Tihti eksitakse ka sellega, et möödasõidu võimalust oodates sõidetakse eesoleval autol liiga sabas, varjates seeläbi nähtavust.

Võrdne kõrghoonelt kukkumisega

Kokkupõrge suurel kiirusel võib olla sama ohtlik kui kõrghoonelt kukkumine. Näiteks kiirusel 50 km/h toimunud kokkupõrge on võrdne kukkumisega neljandalt korruselt, 100 km/h puhul aga juba 14. korruselt.

Lubatud kiiruse ületamine sõltub teeoludest ja sõidutee tüübist, nagu 1 + 1, 1 + 2 või 2 + 2 teelõigud, kus kõikidel on erinev piirkiirus. Samuti mängivad rolli ilmastikuolud. Mõnel lõigul, kus tingimused tunduvad head, piiratakse kiirust siiski, näiteks ristmiku või tiheda jalakäijate ja ratturite liikluse tõttu.

Suurematel maanteedel ületab kiirust keskmiselt iga teine juht. Eesti riigimaanteedel on 67 kiiruse mõõtekabiini, millest viiega on võimalik kiirust mõõta mõlemas suunas. Mõõtekabiinide 34 mõõtesüsteemi paigutatakse aeg-ajalt ümber, tagades seeläbi nende efektiivsema kasutuse. Loomulikult teostab liiklusjärelevalvet ka politsei.

Viimaste aegade suurimad kiiruseületamised, mille politsei on fikseerinud, on hõlmanud kiiruseid üle 190 km/h. Kiiruskaamerad on tuvastanud isegi üle 200 km/h kiiruseid. Suured kiiruseületamised toimuvad nii asulates kui ka linnades, kus sõidetakse 50 km/h piirkonnas kiirusega üle 100 km/h, pannes ohtu eelkõige jalakäijad ja ratturid, keda on linnapildis palju.

Politsei kasutab kiiruse mõõtmisel ka mobiilseid kaameraid, mille asukohad valitakse liiklusõnnetuste analüüsi ja inimeste väljatoodud probleemsete kohtade põhjal. Samuti on tähelepanu all paigad, kus asuvad haridusasutused või mis on suure liiklussagedusega lõigud. Kui märkate oma kodukandis uut ohtlikku kohta, võib sellest julgelt teada anda kohalikule omavalitsusele.