Noorena joobes autojuhtimise tagajärjel ratastooli jäänud Marek Rüütli pole oma jalgadel saanud kõndida üle 25 aasta. Ühe vale valiku tõttu muutus kogu tema senine elu. Vaatamata vigastusele on Marek positiivse ellusuhtumisega hakkaja mees, kes on loonud perekonna, peab väikest töökoda ning lööb kogemusnõustajana kaasa gümnasistidele suunatud liiklusohutusalases koolitusprojektis.
Veidi enne oma 19. sünnipäeva sõitis Marek sõpradega maale peole, kus oli hea seltskond, muusika ja palju alkoholi. Vastu hommikut tekkis seltskonnal plaan liikuda tagasi Tartusse ja Marek istus rooli, jäi aga magama ning sõitis autoga teelt välja, üle katuse. Ta ärkas haiglas intensiivraviosakonnas kaks päeva hiljem.
„Öeldi, et mul on kaelaluumurd ning eks aeg näitab, mis saab. Tõenäoliselt olin koolis anatoomiatundidest puudunud, sest arvasin, et no mis seal ikka, mingi luu on katki, ootame. Kui teada sain, et mul on seljaajuvigastus ja tulevik on ratastool, tekkis küll tunne, et milleks üldse vegeteerida. See on koht, kus läheb vaja pere ning sõprade tuge, et nad aitaksid säilitada kainet mõistust ning asjadest üle olla. Minu sõbrad tegid suurepärast tööd ning juba kolm kuud hiljem tahtsin minna kooli tagasi,“ meenutab Marek. Paraku põeb enamik õnnetuse tõttu liikumispuude saanud inimestest seda psühholoogiliselt aasta kuni kaks. Mõned murduvad täiesti ning neist ei saagi enam täisväärtuslikke kodanikke.“
Ta nendib, et purjus peaga autorooli minek on nagu vene ruleti mängimine, ainus vahe on, et liiklusvahendiga ei pruugi surma saada. Küll aga võib saada eluaegse trauma. Muide, Mareki autos olid ka tema sõber ja sõbranna, kes said õnneks vaid kriimustada ja šoki.
Ratastoolis on kõik tegevused kordades raskemad ja aeglasemad
„Mulle meeldib öelda, et mul pole ratastooli tõttu jäänud midagi tegemata, aga see ei ole muidugi tõsi. Ma ei saa enam teha oma lemmiktegevust – joosta krossi. Olin sportlik poiss, aga sport on nüüd hoopis teise suuna ja maiguga kui terve inimesena. Olen teinud ka invasporti ja mul on kastitäis medaleid, aga see pole tegelikult see,“ tunnistab Marek. „Ära ei jää midagi, kui väga tahta. Kuid kõik on nii teistmoodi. Tahaksin teha langevarjuhüpet, aga naljaga pooleks öeldes pole ma veel otsustanud, kas panna tool põllule või hüpata koos tooliga.“
Ta ütleb, et kõike võib siin elus teha ja proovida, kuid mõistusega – nii, et järgmisel päeval oleks, mida meenutada. Ja et tahaks meenutada. „Lahedaks peoks ei pea end valama alkoholi kõrini täis. See ei näita ju, kui kõva poiss või tüdruk sa oled, see näitab, kui rumal sa oled. Pigem võta pool kõhutäit, et oleks hea olla, et saaksid ise aru ja saaksid ka teised aru, mida teed. Hommikused mälestused on ka palju rõõmsamad. Vaevalt tahab keegi ärgata teadmisega, et ta on kellegi ära tapnud või väga katki teinud. Ratastoolis on võimalik elada, aga kõik tegevused on viis korda raskemad ja aeglasemad kui kahel jalal liikuval inimesel.“
Miks inimesed üldse purjus peaga autorooli istuvad? Mareki sõnul võtab alkohol pidurid maha ja käivitab – enamasti küll meestel – rännuinstinkti. „Ehk kui ollakse end juba lõviks joonud, siis arvatakse end olevat purunematu. Ja siis on vaja minna kuhugi, kas peole, alkoholi juurde tooma või peo lõppedes koju. Loomulikult pole õige seda rännakut purjus peaga roolides ette võtta, aga seda tehakse jätkuvalt.“
Ta lisab, et kurb statistika ütleb, et kuigi liikluses hukkunute arv on vähenenud, ei ole inimvigastatutega liiklusõnnetuste koguarv kahjuks aastatega kahanenud. Vigastatuid on aastas ligikaudu 1700 ning pigem on kerkinud raskelt vigastatute arv. Seega võib Mareki sõnul teha järelduse, et hukkunutega õnnetuste arvu vähenemine on tingitud tegelikult autode turvalisuse paranemisest ning purjus juhtide arv tänaval on jäänud samale tasemele.
14 aastaga on koolitust saanud üle 25 000 noore
Just eelnev ongi põhjus, miks Marek nõustus oma lugu avalikult rääkima ning projektis „Selge pilt...!?“ osalema. „Töötasin Tartus invaabivahendite keskuses, kui ühel päeval astus sisse liikluspsühholoog doktor Gunnar Meinhard ning ütles, et üks sõber soovitas tal pakkuda mulle ideed tulla noortele oma kogemusest rääkima. Ausalt öeldes arvasin, et pole kuigi hea mõte rääkida, kuidas end täis jõin ja hunnikusse sõitsin. Arvasin, et nad naeravad mu välja!“
Ent siiski oli Marek nõus katsetama ning 14 aastat tagasi tegid nad koostöös politseinike ja toonase maanteeametiga esimese proovikoolituse. Tänaseks on koolitusi olnud üle 1000 ja koolitatavaid rohkem kui 25 000. Need on suunatud gümnasistidele ja kutsekoolide noortele, kes on äsja saanud või tegemas juhiluba.
„Olen tegelikult selles mõttes ehk kehv näide, et minusuguseid, kes õnnetusest nii ruttu üle saavad, tööle lähevad ning täisväärtuslikku elu hakkavad elama, on umbes üks protsent. Väga paljud elavad nelja seina vahel kodus või hooldekodus. Eks inimeste iseloom on erinev, aga kordan veel – minul oli väga palju abi sõpradest, kes ei jätnud mind norutama. Tänusõnad muidugi ka Tartu Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhile Heldur Otsale, kes vedas mind teiste minusuguste sekka ning näitas, kuidas ratastooliinimesed juhivad autot, käivad tööl ja saavad reaalselt ise peaaegu kõigega hakkama. See oli väga motiveeriv.“
Marek on enda sõnul õnnelik inimene ka seetõttu, et tegeleb iga päev oma hobidega, sest töö ongi tema lemmiktegevus. Mehel on väike nahatöökoda ning ta valmistab eriprojektidega nahast mööblit ja istmeid autodele, mootorratastele, ratastoolidele. Kuna töö on parasjagu füüsiline, siis iga päev otseselt trenni tegema ei pea, aga muidu on võimlemine üks tervise taastamise osa. Praegu näiteks on tal probleem krampi tõmbavate jalgadega, seega peab ta iga päev seisma trenažööril, et lihaspingeid parandada ning vereringet taastada. Ka massaaž kuulub ravi hulka.
Autosõit meeldib aga Marekile vaatamata minevikus juhtunule. „Muidugi sõidan endiselt autoga, kuidas muidu üle Eesti toimuvatele koolitustele kohale jõuaksin,“ ütleb mees. „Aga kõrvalistuja ma naljalt olla ei taha, tahaksin kohe roolimise üle võtta või autost välja minna! Võimalusel olen alati ise roolis.“
Vaata lähemalt siit.