/nginx/o/2022/03/22/14439235t1h4883.jpg)
Politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ statistika järgi on Eestis alkoholi tarvitanud sõidukijuhtide arv 0,7–0,9 protsenti ehk iga 200 sõiduki kohta üks-kaks joobes juhti. Politsei tabab päevas keskmiselt 20 ja aastas ligi 7000 alkoholi tarbinud juhti, mis tähendab, et igapäevaselt on neid liikluses 4000–8000. Selline statistika on kõhedusttekitav ja viib küsimuseni: miks on roolis nii palju alkoholijoobes inimesi?
Liiklusjurist, vandeadvokaat Indrek Sirk nendib, et neid suuri numbreid vaadates ei erinegi me palju oma Soome, Rootsi ja Norra naabritest, kes peavad end juba pikka aega liiklusohutuse lipuriikideks. Soomes, kellelt Eesti on saanud oma puhumisoperatsioonide oskuse ja kogemuse, kõigub alkoholi tarvitanud juhtide arv poole protsendi kandis. See on küll umbes poole vähem kui Eestis, ent kaugel nullist. Norras ja Rootsis on üsna samamoodi.
Positiivsena tõstab Sirk esile, et kui politsei puhumisaktsioonidega 1998. aastal alustas, tabati roolis alkoholi tarbinud juhte 1,5–2 protsenti ehk aastas 12 000 – 15 000. Alkoholi kuritarvitamist tundub ju olevat jäänud kaks korda vähemaks, eriti kui mõtleme toonasele ajale, kus alkomeetrite kvaliteet polnud kõige täpsem ning patrullile neid väga ei jagunudki.
Tegelikult on olukord muidugi kehv. Miks? „Soomes 2008. aastal tehtud uuringus leiti, et politsei avastas 0,44 protsenti kõikidest joobes sõidukijuhtide tehtud sõitudest ja inimene sai sõita purjus peaga keskmiselt 227 korda, enne kui vahele jäi. Tõmmates sealt paralleele, tuleks meenutada, mitu korda olete ise viimase aasta jooksul alkomeetrisse puhunud. Korra? Kui enne koroonaviiruse levikut ligines Eestis puhumiste arv aastas 900 000-ni, siis nüüd on see kukkunud 600 000 – 700 000 peale. Seega saab tõesti väita, et kui autojuht satub kontrolli keskmiselt kord aastas, võib see tekitada karistamatuse tunde, sest polegi suurt võimalust vahele jääda,“ selgitab Sirk.
„Statistika järgi ei ole ka eriti suurt võimalust liiklusõnnetusse sattuda, sest ega iga joobes juht ju õnnetust tekita. Samas rasketest, inimvigastustega liiklusõnnetustest 10 protsenti põhjustavad just alkoholi tarbinud juhid. Kehvematel aastatel on liiklusõnnetustes hukkunutest kolmandik või enam saanud surma joobes juhtide süül. Need on tõsised arvud, ent sellest hoolimata ei ole enamikul inimestest paraku hirmu, et äkki põhjustatakse purjus peaga liiklusõnnetus.“
Oled sa liikluses õiguskuulekas, anarhist või hiilija?
Soomes uuriti paarkümmend aastat tagasi, kuidas politsei järelevalve liiklejate tegevust mõjutab. Jõuti selgusele, et liikluses saab inimesed jagada kolme rühma. Esimesed, keda on umbes 80 protsenti, on õiguskuulekad ning sõidavad peaaegu alati õige kiirusega ja kainelt. Teine rühm, keda on mõni protsent, on anarhistid, kes vajutavad kartmatult gaasi põhja ja sõidavad purjus peaga ka siis, kui teavad, et on oht vahele jääda. Kolmas rühm, umbes 15 protsenti juhtidest, on hiilijad. Nemad lülitavad alati Waze’i tööle, aga mitte kõige kiirema teekonna leidmiseks, vaid patrullide asukohtade nägemiseks. Nad teavad, kus on kiiruskaamerad, võtavad nende ees kiiruse maha, et pärast jälle kihutada. Reedeõhtuti neid purjus peaga roolis ei näe, sest sel ajal on oht vahele jääda suur, ent lõunasöögi kõrvale võtavad õlle küll. Enda sõnul hindavad nad riske ja on jõudnud selgusele, et väike kiiruseületus või natuke alkoholi ei tee midagi.
Sirk nendib, et siit tulenebki järgmine probleem – iseenda kohta tehtav riskianalüüs ei toimi, sest seda ei tee valdkonna spetsialist. „Minu igapäevatöös ütlevad kliendid sageli veendunult, et nad tundsid end täiesti kainena, muidu poleks rooli läinud. Miks nii juhtub? Sest inimese oskus oma seisundit hinnata on väga petlik, eriti regulaarse alkoholitarbimise korral. Toon näite veokijuhist, kellele ülemus kutsus patrulli välja, sest kahtlustas teda napsise peaga tööle tulekus. Veokijuht ei kahelnud absoluutselt oma kainuses, sest ta joovat igal õhtul pool liitrit viina ning teadvat täpselt, kuidas tema organism töötab. Politsei tuvastas aga kriminaalse, 1,5-promillise joobe.“
Seega on inimese suutlikkus oma seisundit hinnata petlik, eriti regulaarse alkoholitarbija puhul. „Sellise inimese enesetunne on normaalne, sest see on tema tavaline olek. Pigem tunneb ta end kindla alkoholikogusega isegi paremini, sest see vähendab enesekriitilisust. Neile, kes joovad kord kuus või nädalas, tekitab alkohol hoopis teise tulemuse kui neile, kes end iga päev n-ö treenivad. See on nagu hommikujooks või külm dušš – alguses on vastik, aga pikapeale hakkab inimene nautima ega märka enam esmalt negatiivseid tundeid,“ selgitab liiklusjurist.
Ta lisab, et paraku halvenevad alkoholi tarbinud inimese reaktsioonid ja koordinatsioon ning sõltlasel on aina keerulisem ise aru saada, kas alkoholi mõju on üle läinud. „Lisaks ealised iseärasused – kui 20–30-aastane joob kaheksa õlut ja tal on hommikul hea olla, siis 40–50-aastaselt on sama koguse alkoholi mõju hoopis teine, sest maks põletab alkoholi aeglasemalt. Jutt sellest, et söön rasvast, joon kohvi, lähen jooksma või külma duši alla, et kaineks saada, on muinasjutt. Keha ei toimi niimoodi ja alkohol ei kao organismist, kui inimene kiirelt hingab või duši all käib.“
Esmajärjekorras tuleks tegeleda alkoholisõltuvusega
On palju psühholoogilisi põhjusi, miks istutakse purjus peaga rooli, üks neist on oskamatus oma elu planeerida. See tähendab Sirki sõnul, et inimesed panevad oma päevakava paika nii, et nad on pidevalt hiljaks jäämas, mistõttu minnakse ka peole ning sõpradega kohtumistele hilinemise hirmus autoga. Seejärel tuleb lahendada dilemma – juua või juhtida? „Tegelikult on see planeerimise oskus/oskamatus ju ka kihutajate puhul üks faktor. Alkoholijoobes rooli istumiseks ega kihutamiseks ei ole hädavajadust, kõik olukorrad on lahendatavad ka teistmoodi.“
„Kahjuks ei saa seaduserikkumisi murda ühegi karistusega. Karmid karistused ei mõju, sest nii kurb või uskumatu või isegi kohati solvav see ei ole, joonistub alkoholijoobes juhtimisega vahele jäänud juhtide seas välja seaduspära, et neil on tõenäoliselt tõsine alkoholiprobleem. Nad ei pruugi seda ise tunnistada ja see ei pruugi tavaelus välja paista, kuid nii ütlevad ka sellekohased uuringud,“ räägib Sirk. „Ehk siis suurel osal roolijoodikutest on tegelikult probleem alkoholi liigtarbimisega ning joobes autorooli istumine on piltlikult öeldes tagajärg. Peame uurima, miks inimesed tarvitavad alkoholi sellistes kogustes, et nad jõuavad nii kaugele, et istuvad napsisena ka rooli.“
On siiski üks asi, mis mõjutab enamikku alkoholijoobes inimesi roolist eemale hoidma. Seda nimetatakse subjektiivseks riskiks ehk vahelejäämise hirmuks. Sirk möönab, et subjektiivset riski oleks vaja luua igasse olukorda, et keegi mitte kunagi ei tahaks ühelgi juhul istuda purjus peaga rooli. Subjektiivse riski loob politsei järelevalve, aga veelgi rohkem teiste inimeste tauniv hinnang, sekkumine ja politsei teavitamine. Kui vahelejäämise hirm on piisavalt suur, jätab ka kõige paadunum joodik rooli istumata.
Joobeastmeid väljendatakse promillides. Promill näitab alkoholi massi 1000 milliliitris veres. Näiteks 0,5‰ joove tähendab, et 1000 milliliitris inimese organismis ringlevas veres on 0,5 grammi puhast alkoholi. Juriidiliselt eristatakse termineid alkoholi piirmäära ületamine ja joobeseisund. 1,5-promilline ja suurem joove tähendab meditsiiniliselt keskmises joobes inimest, keda saab joobes juhtimise eest karistada kriminaalkorras. Alla selle määra on alkoholi piirmäära ületamine, mis jaguneb kaheks astmeks: 0,2–0,49 promilli on vanas mõistes jääknähud, 0,5–1,49 promilli on meditsiiniliselt küll joove, aga juriidiliselt alkoholi piirmäära ületamine.
Politsei mõõdab üldjuhul joovet väljahingatavas õhus ning siis on mõõtühikud teised.
0,20–0,49 promilli veres = 0,10 kuni 0,24 milligrammi ühes liitris väljahingatavas õhus
0,50–1,49 promilli veres = 0,25 kuni 0,74 milligrammi ühes liitris väljahingatavas õhus
Alates 1,50 promilli veres = alates 0,75 milligrammi ühes liitris väljahingatavas õhus
NB! Kaasaskantav alkomeeter peab olema perioodiliselt kontrollitud ning seda ei soovitata hoida autos, kus on väga suured temperatuurierinevused. Sellise alkomeetri negatiivne näit ei pruugi olla usaldusväärne. Kirvereegli järgi elimineeritakse 0,5 liitrit heledat õlut organismist täielikult üldjuhul kahe-kolme tunni jooksul. Tark ei torma ning siiras usk oma kainusesse ei vabasta karistusest.
Karistused
0,2–0,49 promilli – rahatrahv kuni 400 eurot või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks.
0,5–1,49 promilli – rahatrahv kuni 1200 eurot või arest kuni 30 ööpäeva või juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuud.
Mõlemal juhul võib koos rahatrahvi või arestiga kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena 3 kuni 9 kuuks (korduvrikkumise korral kuni 12 kuuni).
Alates 1,50 promilli – kriminaalkaristusena rahaline karistus (sõltub sissetulekust, kuid näiteks sissetulekuta inimesel võib küündida 5000 euroni) või vangistus kuni 3 aastat.
Kui juht tabatakse kriminaalses joobes teist korda, on vangistus kuni 4 aastat ning täielikult tingimisi kohaldamata seda jätta ei saa. Samuti on teistkordsel joobes juhtimisel kohustuslik juhtimisõiguse äravõtmine. Kriminaalmenetluses küünib juhtimisõiguse äravõtmise ülemmäär 3 aastani.
Üha sagedamini konfiskeeritakse ka süüteo toimepanemise vahend ehk kasutatud auto.
NB! Alkoholi tarvitamise korral kaotab kindlustus sisuliselt kehtivuse – kaskokindlustus ei hüvita kahju ning kohustuslik liikluskindlustus nõuab regressi korras tagasi kogu kannatanutele makstud hüvitise.