2021. aastal tuvastati Eestis tavajärelevalve käigus üle 31 000 kiiruseületuse, 77 000 kiirust ületavat sõidukijuhti tuvastati statsionaarsete ja üle 200 000 mobiilsete kiiruskaamerate abil. „Inimesed on uljad ja tahavad kiirust ületada, aga igasugune kiiruseületamine, ka 90 km/h alas 100 km/h sõitmine on tahtlik seaduserikkumine,“ ütleb Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe.
Politsei: meie eesmärk on ohutult liiklevad autojuhid, mitte trahvide tegemine (12)
Eelmisel aastal olid kõige markantsemad kiiruseületamise näited sellised, kus sõideti suurema kiirusega kui 200 km/h. Ja seda ka asulas. „Kui sellise kiiruse puhul oleks midagi juhtunud, oleksid tagajärjed olnud väga kurvad,“ nendib Kullamäe.
Seetõttu on kiiruseületajate püüdmine kõigil kolmel eespool nimetatud moel tähtis. Aga kuidas valitakse need kohad, kuhu mobiilsed kiiruskaamerad pannakse? Kullamäe sõnul on valim analüüsipõhine ehk eelkõige valitakse kohad, kus on rohkem õnnetusi toimunud. Samuti on eelistatud tiheda liiklusega maanteed ja tänavad, kus tavajärelevalve käigus pole võimalik järelevalvet teha ja suurema efekti annab kaamera, ning asulavälised mitmerealised teed ja suurüritused.
Kullamäe lisab, et mobiilseid kiiruskaameraid võiks olla isegi rohkem, sest nende olemasolek distsiplineerib liiklejaid. Kui tavakaamerate asukohta juba teatakse ning osatakse nende eel hoog maha võtta, siis mobiilne kaamera on efektiivsem. Märtsis kerkisid ka trahvimäärad, mis võiksid inimesi rohkem mõtlema panna ning kiiruseületusi kahandada. „Seda, kas trahvimäärade tõus midagi mõjutab, saame näha järgmise aasta statistikast. Aga kindlasti ei peaks olema trahv ainus mõjutusvahend seadusekuulekalt käituda, mõelda võiks ikkagi eelkõige kiiruseületuse ohtlikkusele.“
Ammusest ajast on meie inimestel olnud komme vilgutada politseid nähes kaasliiklejatele autotuledega. Kullamäe hinnangul pole selles harjumuses midagi halba, kui see distsiplineerib autojuhte oma kiirust kontrollima ning hoogu maha võtma. Sama lugu on tema sõnul ka nutirakendusega Waze, kuhu saab märkida politseipatrulli asukoha. „Samas on siin ka teine pool. Vahel võidakse nii anda märku sellisele juhile, keda tegelikult just tuleks kontrollida ja võib-olla isegi roolist eemaldada. Seega alati tasub mõelda, kas ikka vilgutada. Olulisem on aga, et iga asi, mis paneb sõidukijuhte oma kiirust kontrollima, täidab eesmärki. Ja meie eesmärk ei ole kindlasti trahvi kirjutamine.“
Eesti on nii väike, et kihutamine ei anna erilist efekti
Eelmisel aastal toimus 1564 inimkannatanuga liiklusõnnetust, kus sai vigastada 1763 ja hukkus 55 inimest. 77 protsenti surmaga lõppenud õnnetustest toimus asulavälistel teedel ja ligi kolmandiku puhul oli üks õnnetuse toimumist või selle raskusastet mõjutanud teguritest kiirus. Transpordiameti liikluseksperdi Villu Vane sõnul uurib liiklusõnnetuste uurimiskomisjon väga hoolsalt kõiki surmaga lõppenud liiklusõnnetusi ning ka viie või enama vigastatuga liiklusõnnetusi. Uuritakse välja riskifaktorid, mis mõjutasid õnnetuse juhtumist ja raskusastet.
Kui kiirus kasvab, hakkab juhi vaateväli ahenema ning pikeneb maa, mis kulub ootamatule reageerimisele. See tähendab, et ootamatus olukorras ei ole võimalik sõidukit hetkega peatada. „Mida suurem kiirus, seda suuremad jõud mõjuvad inimesele ja seda raskemad on tagajärjed,“ nendib Vane. Kokkupõrge kiirusel 50 km/h on võrdne kukkumisega neljandalt korruselt, 100 km/h puhul kukkumisega 14. korruselt.
„Üldiselt on Eestimaa distantsid nii lühikesed, et kihutades ei saavuta erilist ajavõitu. Eriti kurb, kui seda ajavõitu püütakse saavutada teekonna alguses või lõpus, sest siis satub see tõenäoliselt linna või asula lähistele,“ ütleb Vane. Ta lisab, et kõige ohtlikum manööver liikluses on kahtlemata möödasõit. „Sa võid olla kindel endas, et saad hakkama, kuid ei saa olla kindel selles, kes sulle vastu sõidab.“
Siiski on Vane enda sõnul optimist ja usub, et inimeste hoiakud tasapisi muutuvad. „Eks ettenähtud kiirusega sõitmise tähtsuse mõistmine võtab rohkem aega, kui omal ajal võttis turvavööga harjumine, aga nüüd ei kujuta keegi enam turvavööta sõitu ette. Küllap harjume ka koos kolonnis sõitma, kui liiklus läheb tihedamaks ja möödasõidud pole võimalikud. Kindlasti tasub informeerida kihutajast politseid või vilgutada tulesid, aga mingil juhul ei tohi hakata rikkujale kohta kätte näitama, sest see võib lõppeda õnnetusega.“
Samuti ootab Transpordiamet informatsiooni liiklusohtlikest kohtadest. Eelmisel aastal ehitati riskantsetest kohtadest ümber 42 ning see läks maksma 8 miljonit eurot. Tänavu on Transpordiametil plaanis ohutumaks ehitada 35 liiklusohtlikku kohta 4,2 miljoni euro eest.
Ärme kihuta! Tähtis on tervena kohale jõuda!