Väikelaevanduse ajaloo alguseks loetakse 1660. aasta Inglismaad, kus kümme aastat Hollandis eksiilis elanud kuningas Charles II sai monarhia taastamiseks troonile asumise puhul Hollandi riigilt kingiks purjejahi Mary. Kuidas on väikelaevandus tehniliselt arenenud ning milline on nende kütusekulu vastavalt paadi kerele, selgitab Transpordiameti väike- ja siseveelaevade üksuse vaneminspektor Henn Kuum.
Väikelaevanduse ajaloo alguses oli mõistagi veel purjelaevade ajastu ja veesõidukite liikumapanevaks jõuks kasutati tuult. Sisepõlemismootoreid hakati väikelaevadel kasutama 19. sajandi lõpul, kui Saksamaa insenerid Gottlieb Daimler ja Wilhelm Maybach tellisid kohalikust laevatehasest paadi, et proovida enda konstrueeritud 1,5-hobujõulist bensiinimootorit. Alguses olid diiselmootorid väga rasked ja mürarikkad ning nii said diiselmootorid jõuallikatena väikelaevadel populaarseks alles 20. sajandi teises pooles.
Paatide kere veealuse osa disain jaguneb kolmeks tüübiks.
Glisseerivad paadid on kiired paadid, mille puhul mootori suure tõukejõu tulemusena tekib paadi põhja suhtes hüdrodünaamiline tõstejõud. Ahtripeegel on ehitatud vertikaalseks ja paadi põhja suhtes nurgaga, et ahtri tagant vabanev vesi ei veaks paadi keret alla. Kuna paat on suurtel kiirustel osaliselt veest väljas, väheneb nii paadi puutepind veega kui ka kütusekulu läbitud vahemaa kohta.
See paaditüüp muutus aktuaalseks siis, kui tekkis vajalik tehnoloogia ehk sobilikud kerged ja võimsad mootorid ning vastupidavad ja gabariidilt väikesed jõuülekanded. Võib öelda, et glisseerivate paatide kiirust piirab vaid mootori võimsus ja tehniline lahendus. Sellist laadi kerekuju on mõistlik kasutada siis, kui on vaja saavutada suuremaid kiiruseid.
Veeväljasurveliste paatide nimetus tuleneb paadi kere väljatõrjutud veel (Archimedese seadus). Sellise kerega paadid on mõeldud libisema läbi vee minimaalse kütusekuluga. Nad on stabiilsed, sõidavad sujuvalt, kuid nende suurim kiirus ei saa glisseerivatele paatidele lähedalegi. Aga see ei olegi eesmärk. Veeväljasurveliste paatide veealune osa on disainitud sirgete joonte ja sujuvate kurvidega, et tagada vee sujuv liikumine kere suhtes. Vastupidi glisseerivale paadile suureneb kiiruse kasvades vee vastupanu ning sellest johtuvalt ka kütusekulu. Sellise põhjakuju juures arvestatakse mõistlik mootori võimsus väikelaeva omaduste järgi. Liiga võimsad mootorid võivad veeväljasurvelistel paatidel suurendada kütusekulu kordades, samas kui kiiruse samaväärset suurenemist oodata ei ole.
Hübriid- ehk poolglisseerivate paatide puhul sõidab alus enda liikumisest tekitatud laine peal ja paadi kere ei tõuse märgatavalt veest välja nagu glisseerival paadil. Kütusekulu on suur, kuid see on mõne paaditüübi puhul parim lahendus. Näiteks suurte luksuslike mootorjahtidega soovitakse küll kiiresti liikuda, kuid oma suure massi tõttu ei ole neile võimalik paigaldada nii võimsaid mootoreid, et saavutada täielik glisseerimise tulemus.
On palju tegureid, mis mõjutavad väikelaevade kütusekulu. Tähtis osa on paadi ja mootori hooajalisel ettevalmistamisel, sest hoolikalt hooldatud ning ettevalmistatud paat pakub rõõmu hooaja lõpuni – tegu on siiski vaba aja veetmisega ja keegi ei soovi ootamatuid üllatusi.
Paadi soetamisel tuleb põhjalikult läbi mõelda, millistes oludes ja eesmärkidel seda kasutama hakatakse. Samas ei tasu selle üle ka liialt pead murda, sest praktika on näidanud, et sobilikemaks paadiks kujuneb siiski alles teine-kolmas paat.