2021. aastal Transpordiameti tellimusel korraldatud küsitlusuuringu „Sõiduki juhtimine – sõidukiiruse valik ja joobes juhtimine“ tulemusena selgus, et linnades ja asulates sõidab suurima lubatud kiiruse piires 55 protsenti juhtidest. Samal tasemel ehk 56 protsenti oli see arv ka 2020. aastal. Miks panevad sõidukijuhid kiirust ületades teised liiklejad ohtu?
„Kahjuks näeme tõesti ka linnaruumis, et väga paljud juhid ületavad suurimat lubatud sõidukiirust, pannes sellega ohtu eelkõige jalakäijaid. Üks põhjustest võib olla vähene teadlikkus sõiduki peatumisteekonna pikkusest. Uuringus osalejatest vastas sellele küsimusele õigesti vaid 23 protsenti,“ ütleb Transpordiameti ennetustöö osakonna ekspert Liis Sepp.
Tegelikult jääb sõiduk 50 km/h sõites kuiva asfaldi peal seisma ligikaudu 28 meetrit pärast takistuse nägemist. Seda seetõttu, et juht läbib ühes sekundis ligikaudu 14 meetrit – kui juht näeb takistust ja reageerib, võtab see aega umbes 14 meetrit ehk ühe sekundi. Kui ta pärast takistuse ilmumist pidurdama hakkab, võtab ka see umbes sekundi, mis tähendab, et auto seiskub alles ligi 28 meetri pärast.
„Asulasiseses liikluses kohtame kahjuks juhte, kes ei ole juhtimisele keskendunud, ning seetõttu on peatumisteekond veel pikem,“ nendib Sepp. „Ohustatuma sihtrühma jalakäijate hulgas moodustavad lapsed ja eakamad liiklejad. Liiklusõnnetuse tagajärgede raskus on otseses seoses kokkupõrkekiirusega: kui see on 50 km/h asemel 40 km/h, väheneb jalakäija hukkumise tõenäosus ligikaudu kaks korda.“
Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe möönab, et kõik juhid teavad, et kiirust ületada ei tohi, kuid ometigi seda tehakse. „Eesti autojuhtide arvates on lubatud piirkiiruse ületamine kuni 10 km/h võrra normaalne. Sealjuures ei tajuta, et selline käitumine pole ainult ebaseaduslik, vaid ka väga ohtlik. Kokkulepitud nõuded liikluses on püstitatud eesmärgiga tagada ühtmoodi kõigi inimeste ohutus. Mida suurem on kiirus, seda piiratum on juhi nägemisväli ning seda rohkem kulub aega ja meetreid auto peatamiseks näiteks ootamatu takistuse teele ilmumisel. Kiirus on aastast aastasse olnud traagiliste tagajärgedega liiklusõnnetuste üks põhitegureid, kuid kahjuks on rikkumiste arv jätkuvalt vägagi murettekitav. Tundub, et pedaalitallajad võimalikele tagajärgedele ei mõtle.“
Näiteks möödunud aastal fikseeriti mehitatud järelevalve käigus 31 243 kiiruseületamist, statsionaarsed kaamerad fikseerisid 77 243 ja mobiilsed kiiruskaamerad 218 001 kiiruseületamist. Kokku teeb see 326 487 järelevalve käigus fikseeritud kiiruseületamist, aga tegelikult on neid Kullamäe sõnul kahjuks palju rohkem. Samuti juhtub igal aastal Eesti teedel palju traagilisi õnnetusi, mida saaks ennetada, kui kiirused oleksid lubatu piires. See kõik kinnitab taaskord, et sõidukijuhid ei mõista, et kiiruse ületamine on probleem, ega anna endale aru ohtudest, mis kaasnevad sellega, kui sõidetakse lubatust kasvõi 10 km/h kiiremini.
Ainult kiiruskaamerate abil probleemi ei lahenda
2021. aastal toimus Eestis 1564 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles sai vigastada 1763 ja hukkus 55 inimest. 13 neist olid jalakäijaid. Seejuures ligi 90 protsenti jalakäijaõnnetustest juhtub asulates.
„Reguleerimata ülekäigurada ületades sai eelmisel aastal vigastada 104 jalakäijat, viis neist hukkus. Ülekäigurajal jalakäija hukkumisega seonduvate õnnetuste puhul saab ühiseks nimetajaks lugeda ebasobivalt suurt kiirust ülekäigurajale lähenedes,“ ütleb Sepp. „Kahjuks on paljudel autojuhtidel harjumus reageerida vaid nii-öelda nähtavale takistusele, kuid mitte suurema ohutasemega keskkonnale. Tegelikult peab juht olema reguleerimata ülekäigurajale lähenedes väga tähelepanelik ning sõitma sobiva sõidukiirusega, et ta jõuaks pidurdada ja peatuda.“
Ka liiklusseaduse järgi peab reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale.
„Sageli arvavad juhid, et natuke kiiremini sõites jõuavad nad kiiremini sihtpunkti. Peamiseks vabanduseks tuuakse just kiirustamist või sihtpunkti hilinemist. Enne gaasipedaalile vajutamist peab aga mõtlema, kas mõni minut võitu on väärt teiste ja enda elu ohtu seadmist. Kuigi aastate jooksul on paigaldatud suurematele teedele rohkem statsionaarseid kaameraid ning politsei on võtnud kasutusele ka mobiilsed kiiruskaamerad, siis need üksi probleemi ei lahenda,“ räägib Kullamäe. „Kehtestatud kiiruspiirangut peavad toetama ka muud meetmed, näiteks teekünnised, tõstetud ristmikud ning ennekõike juhtide enda suhtumine ja mõistmine, et iga piirkiirusele lisatud kilomeeter suurendab tõenäosust sattuda õnnetusse ning raskendab võimalikke vigastusi.“
Juba teist aastat järjest algab septembrikuus Transpordiameti kampaania „Naudi sõitu. Aeglasemalt on mõnusam“, mille põhisõnum on, et linnakiirust järgides on kõigil turvalisem ja sõitmine on nauditavam.