Ligi kolmandiku surmaga lõppenud liiklusõnnetuste peamine põhjus on kiiruseületus

Tänapäeva ühiskonnas tundub, et kõigil on alati kuhugi kiire ja rahulik kõndimine on muutunud luksuseks. Kui aga väle samm ja sörkjooks on tegelikult isegi tervislikud, siis autoga kiirustamine võib olla ülimalt ohtlik. Just ebasobiva sõidukiiruse valik on peamine liiklusõnnetuste juhtumise põhjus – ligi 30 protsenti surmaga lõppenud õnnetuste põhiline põhjus on kiiruseületus.

„Asulates on jalakäijate liiklus tihe, enamik nendega juhtunud õnnetusi on seotud teeületamisega. Paraku oleneb siin palju sõiduki kiirusest – mida suurem kiirus, seda väiksem on juhi vaateväli ja seda pikema vahemaa läbib auto juhi reageerimise ajal. Lisaks pikeneb kiiruse suurenemisega koos pidurdusteekond,“ selgitab Transpordiameti liiklusekspert Villu Vane. Suurendades kiirust ühe protsendi võrra suureneb õnnetusse sattumise tõenäosus kolme protsendi võrra.

Kahjuks ületatakse kiirust meie liikluses väga palju – uuringu kohaselt sõidab linnades ja asulates suurima lubatud kiiruse piires vaid 55 protsenti sõidukijuhtidest. „Miks nad kiirust ületavad? Tallinna puhul tõstavad juhid esile kiire liiklusvoolu, kihutamiseks hea keskkonna ning möödasõidud,“ ütleb Vane. „Juhtide kiiruskäitumise uuringud on näidanud küll aastate jooksul mõneprotsendilist paranemist, aga olukord pole kiita. Endiselt tuleb teha palju selgitustööd ja järelevalvet ning muuta keskkonda jalakäijatele turvalisemaks. Viimane tähendab, et kiirusepiiranguga aladel peaks keskkond aitama kaasa aeglasemalt liikumiseks, näiteks tõstetud ülekäigurajad ja ohutussaared panevad juhid sõitma rahulikumalt ja ühtlasema kiirusega.“

Liikluspolitsei patrulltalitluse juht Varmo Rein lisab, et kõige levinum kiiruseületus asulates on 10 km/h. „Seda näitab meile ka mobiilsete kiiruskaamerate statistika. Kõige enam on kiiruseületusi tipptundidel, kui inimesed hommikul tööle ja õhtul koju kiirustavad. Otsene seos on kiiruseületustel ka ilmaga – kevadel ilusa ilmaga on rikkumisi rohkem, talvel lume ja jääga vähem.“

Eestis asub enamik kiiruskaameraid väljaspool linnaruumi, näiteks Tallinnaski on vaid kaks kiirust mõõtvat statsionaarset kaamerat. Lisaks on Politsei- ja Piirivalveametil kaheksa mobiilset kiiruskaamerat, igas prefektuuris kaks. Rein nendib, et mobiilsed kaamerad on kiiruseületajate tabamisel efektiivsemad: tänavu tehtud 180 000 ülesvõttest 50 000 on teinud statsionaarsed kaamerad. Mobiilsed kaamerad on eri ajal eri kohas ning nende asukohta ei saa pähe õppida nagu püsikaamerate puhul.

Sel kevadel kiiruseületuste trahvimäärad tõusid. Praegu on ühe trahviühiku määr kolme euro asemel viis eurot ning väiksem hoiatustrahv 9 euro asemel 15 eurot. „Oleme täheldanud, et see on avaldanud positiivset mõju,“ nendib Rein. „Lisaks korraldame liikluse rahustamiseks kampaaniaid, näiteks 22. septembril on tulemas liiklustalgud. See on üks päev aastas, kus politsei mõõdab kiirust kohtades, mille kohta on kohalikud elanikud kaevanud, et seal ületatakse sageli kiirust.“

Laulja Birgit Sarrap: lapsed näevad liiklust täiskasvanutest täiesti erinevalt

Lapsed ja täiskasvanud näevad liiklust erinevalt. Autojuhti kaitseb metallist poolteist tonni kaaluv kest, jalakäijaid ja teisi kergliiklejaid aga mitte – seetõttu on liiklusnormidest kinnipidamine väga tähtis. Laulja Birgit Sarrap ja tema poeg Simeon tegid katse, kõndides kaamerate saatel koos üle reguleerimata ülekäiguraja.

„Ülekäigurada võib tunduda lühike, aga mõlemal pool teed oli palju puid, poste, prügikaste ja parkivaid autosid. Autojuhi seisukohalt on palju pimedaid nurki, kus ta teed ületavat inimest ei näe, liiatigi siis veel väikest inimest,“ sõnab Sarrap. Ta jutustab, kuidas nende pere hakkas Simeoni üksinda liiklema õpetama esimese klassi poole pealt. Pojal oli vaja koju tulla kahe bussiga ja lisaks ületada Vabaduse väljak. „Väga head on ülekäiguradadele kirjutatud spikrid „Peatu, vaata, veendu“. Lapsele tuleb muidugi korduvalt rääkida, et enne sõiduteed peab kindlasti peatuma ja ülekäigurajalt ei tohi üle tormata.“

Transpordiameti ennetustöö osakonna ekspert Marika Luik lisab, et korrektne teeületus on jalakäija seisukohalt selline, kus on varutud aega, vaadatakse tähelepanelikult lähenevaid sõidukeid, luuakse autojuhiga silmside ega astuta enne teele, kui autod on peatunud. Teed ületatakse tavapärase kiirusega, ei joosta, ei hüpata. „Autojuhtidele tahaks öelda, et piirkiirus ei ole kohustuslik! Sõita tuleb nii, et oleks aega reageerida – nii muutubki liiklemine linnaruumis kõigi jaoks pingevabamaks.“