Autoga sõitmise osakaal on Transpordiameti statistika järgi kerkinud 2000. aasta 34 protsendilt 2021. aastal 48 protsendini. Ühissõidukiga sõitjate arv on kukkunud 20 aastaga 50 protsendilt 27-le, jalgsikäijate arv on jäänud samaks. 2021. aastal liikus kolm protsenti Tallinna elanikest töö ja kodu vahet jalgratta, mopeedi või mootorrattaga.
Tallinna linnavalitsus on viimase aastaga teinud samme, et muuta linna paremaks elukeskkonnaks, aga minna on veel pikk tee. Uurisime igapäevaselt jalgsi käivatelt inimestelt, mis neile Tallinna liikluse juures meeldib, mis häirib ning kuidas saaks muuta liiklemist veel paremaks.
„Olen palju mööda Aasiat rännanud ning kogenud sealset liiklust jalakäijana ja ühissõidukis sõitjana. Selles valguses on Eestis tegelikult kõik väga hästi,“ ütleb Pirita linnaosas elav Airi Voitk, kes liikleb iga päev jalgsi, jalgratta või ühissõidukitega. „Ülekäiguradadel annavad autojuhid ikka enamasti teed, jalgratturid helistavad lähenedes kella või hüüavad, et soovivad mööduda. Ise peab muidugi olema tähelepanelik ning arvestama, et liikluses sõltub 99 protsenti liikleja enda ettevaatlikkusest.“
Ta lisab, et autode kiiruse ületamine teda üldjoontes eriti häirinud ei ole, sest inimesena, kellel ei ole autojuhtimisõigust, ei oska ta hinnata suurtel teedel liikuvate masinate kiirust. „Ma tõesti ei saa peale vaadates aru, kas nad sõidavad 50 või 60 kilomeetrit tunnis. Küll aga on minu meelest tõsisem probleem väikestel tänavatel kihutajatega, kes ei tunne vist märke ega seadust. Kui õuealalt sõidetakse läbi nii, et tolm lendab, siis ei ole see ju jalakäijakiirus. Õnnetust ei tule kaua oodata, kui võrdväärsed ristmikud sõidetakse lihtsalt ühe hooga läbi paremale ja vasakule vaatamata.“
Mustamäelane Kristel Keevald käib tööl kesklinnas, vahemaa kodust tööle on veidi alla viie kilomeetri. Ka Kristelil pole autojuhiluba, enamasti sõidab ta tööle ja tagasi bussiga, kuid treeningu aseainena armastab sageli ühe otsa jalutada. „Minu teekond on selles mõttes ehe näide, kuidas jalakäijale ei pakuta linnas eriti häid alternatiive meeldiva keskkonna näol. Õige oleks nii, et jalgsi saab igalt poolt otse ja mugavalt läbi ning autoga oleks ebamugavam ja ring suurem. Kesklinnas töötades on mürafoon seoses autoliiklusega väga suur, nii et aknaid ei tahagi avada, ja kahjuks kodutee kulgeb mul samuti suures osas mööda automagistraale. Müra on tõesti vali ja kui autojuhid üksteisele foori all signaali lasevad, siis nad vaevalt sellele mõtlevad, et ehmatavad ka kõiki teisi tänaval olijaid.“
Omaette murekohaks on jalakäijatele tema sõnul ristumised raudteega, kus ei ole häid ületuskohti. „Kristiine keskuse juures olevat raudteesilla all olevat läbikäiku lausa kardan, sest seal on ruumi jalakäijatele ja rattasõitjatele vähe. Ratturite arv on märgatavalt kasvanud, mis on iseenesest tore, aga samas häirib väga, et mitmes kohas läbivad rattateed ühissõidukite peatusi – see ei ole ju ohutu!“
Jalakäijate, aga ka autojuhtide jaoks on Kristeli sõnul kindlasti probleem, et autode arv on linnas nii suur, et need ei mahu parkimagi. „Nii jõuavad autod otsapidi kõnniteedele, kus nende manööverdamine on sageli arusaamatu ja ohtlik, ega nad seal ka kiirusega tagasi hoia. Olen õnnelik, et mul pole enam väikeseid lapsi, ega kujuta ette, kuidas kesklinnas kaksikute käruga peaksin ringi liikuma. Teed ületades tunnen tegelikult alateadlikult alati hirmu.“
Transpordiameti liikuvuseksperdi Mari Jüssi sõnul on Tallinn viimase 20 aasta jooksul tugevalt autostunud, ent jalgsi kodu-töö liikumiste osakaal on püsinud selle aja sees enam-vähem sama, moodustades umbes 13 protsenti liikumistest. „Jalgrattakasutus on samas viie aasta jooksul väga väikesest tasemest kasvanud peaaegu kaks korda ning nüüd saab öelda, et keskmisest suurema sissetulekuga elanike hulgas väheneb autokasutus märgatavalt ja isiklikust autost sõltumatut igapäevalogistikat väärtustatakse järjest enam.“
Ta lisab, et teiste Põhjamaade pealinnadega võrreldes on jalakäijate ohutuse ja jalakäijasõbraliku linnaruumi mõttes Tallinnal veel pikk maa minna – piirkiiruste vähendamine ja autoliikluse rahustamine on teiste linnade kogemusel kõige tõhusam meede, mis soodustab nii jalgsi, jalgrattaga kui ka ühistranspordiga liikumist. Kuna pea kõik liiklejad on linnas mingil hetkel jalakäija rollis – seda ka autoga ja ühistranspordiga liikujad –, võib jalgsi liikumise ohutust ja turvalisuse taset pidada kaasaegse linna indikaatoriks.
Tallinna autokeskset liikluskorraldust näitab Jüssi sõnul ka see, et jalgsi liikuja ajakulu ja liikumismugavust pole väärtustatud. „Seda ilmestavad kesklinna ristmikud, mille ületamiseks peab jalakäija ootama ära viis kuni seitse foori, seisma keset müra ja pori kitsukestel ohutussaartel ning ülekäiguradade vähesuse tõttu tegema sihtkohta jõudmiseks liigseid ringe.“
Haabersti linnajaos elav Priit Pedak töötab linna piiril Tänassilmas. Veidi üle kümne kilomeetri tööle ja tagasi läbib ta tavaliselt autoga vastavalt liiklusele 12–15 minutiga, ühistranspordiga võtaks see teekond aega umbes tunni. See-eest sel suvel sai Priidul ummikutest ja autosõidust küllalt ning ta ostis endale elektrilise tõukeratta. „Pean ütlema, et minu maailm on palju avardunud. Esiteks annab elektritõukerattaga sõitmine mõnusa adrenaliinilaksu, teiseks olen avastanud väga ilusaid kergliiklusradasid ning kolmandaks võtab teekond kodu ja töö vahel keskmiselt ainult viis minutit rohkem aega. Elektritõukerattaga sõitmise kultuuri kohta oskan öelda, et on hulljulgeid ja seaduserikkujaid, kuid see sõiduriist on raudselt linnaliiklusesse tulnud, et jääda – küll aeg kõik sellega seonduva paika loksutab.“
„Sõltuvus autost on tegelikult päris sõltuvus. Tean inimesi, kes isegi 500 meetrit poodi lähevad autoga, sest kaheksa minutit jalutamist tundub neile liiga pikk aeg. Olen ise ka olnud üks nende seast,“ tunnistab ta. „Arvan, et kui minult oleks aastaid tagasi küsitud, mis mind linnaliikluses häirib või mis võiks olla paremini, oleksid mu vastused olnud palju autokesksemad. Nüüd ütlen, et autode vastu pole mul midagi, kuid piirkiirus linnas üldiselt võiks olla tõepoolest aeglasem ja ühissõidukivõrk tunduvalt paremini planeeritud.“
Priit nendib, et mõni aasta tagasi Oslos käies pani teda imestama ja isegi veidi häiris, et väikesed tänavad olid üldiseks liikluseks kinni ning tuli sõita suurema ringiga. Praegu mõtleb ta, et see on geniaalne – ka Tallinnas võiks seda lahendust kasutada näiteks Lillekülas, Uues Maailmas ja Veskimetsas.
Jalgratta ja tõukerattaga on Priit sõitnud palju nii Haabersti, Mustamäe, Nõmme kui ka kesklinna piirkonnas. „Taristu muutub aina paremaks,“ kiidab ta. „Mind häirivad vaid sellised kentsakad rattatee lõppemised nagu Vabaduse väljakul, kui linnavalitsuse eest sõita Rävala puiestee poole. Samamoodi on kõnniteedega, näiteks Liimi tänaval saab kõnnitee lihtsalt äkki otsa. Üldse ei ole tegelikult Tallinna vanemates pisikestes asumites kõnniteedega hästi ning nendel tänavatel jalgsi liigeldes on oht saada auto möödumisel ehmatuse osaliseks või poriseks pritsitud. Selleks tulekski kasutada liikluse rahustamiseks neis kohtades rohkem teekitsendusi ja tänavakõrgendusi. Märgid reeglina kihutajat ei peata.“
Kogu Eestis on uuringu järgi 20 aastaga kerkinud autoga töö-kodu marsruudil liiklejate arv 33 protsendilt 57 protsendini. Ühissõidukiga sõitjate arv on kukkunud 31 protsendilt 16-le ning jalgsi liikujate arv 29 protsendilt 15 protsendini. Seega on autostumise kasv olnud väga tugev ning jalakäijasõbralikku linna panustamine ootab lisaks pealinnale ees teisi Eesti linnu ja asulaid.