Turvavarustus päästab õnnetuse korral vaid siis, kui seda korralikult kasutada

Sõites linnakiirusel 50 km/h on äkkpidurduse või õnnetuse puhul sama tunne, kui hüpata alla kortermaja neljandalt korruselt. Kes on autoga sõites tundnud äkkpidurdust, teab, kui tähtis on turvavöö. Aga see pole ainus võimalik elupäästja – on terve rida asju, mis peavad olema korrektselt paigas ja kinnitatud.

Lisaks turvavööle tuleb enne sõitu kontrollida istme peatoe kõrgust, mis õigesti reguleerituna kaitseb liiklusõnnetuste puhul kaela- ja lülisambavigastuste eest. Liiklusseaduse järgi peab sõidukijuht enne sõidu alustamist veenduma, et kõik sõitjad kasutavad nõuetekohaselt turvavahendeid.

Samuti tuleb seaduse järgi kinnitada turvavöö bussis, kui see on seal olemas. Paraku paljud inimesed seda ei tea või lihtsalt ei tee. Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe tõdeb, et statistika on kurb, sest bussis kasutab turvavööd ainult 45 protsenti sõitjatest. „Kui politsei teeb bussides kontrollreide, öeldakse enamasti vabanduseks, et kas ei teata seda kohustust või unustati turvavöö kinnitada. Seetõttu võiks bussijuht sõitjatele turvavööd meelde tuletada. See on hea ennetusmeede.“

2019. aastal juhtus Eestis õnnetus, kus marsruuttakso tegi järsu pidurduse, sest talle sõitis ootamatult ette sõiduauto. Sõitja, kes oli sada meetrit varem mahaminekuks turvavöö avanud, kukkus ja sai vigastada. Ajaloost võib meenutada ka mõni aasta tagasi Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna teel juhtunud bussiõnnetust, kus sai viga 26 inimest. Need, kellel oli turvavöö kinni, said viga tunduvalt vähem või üldse mitte. Kahjuks ei olnud enamusel bussisõitjatest turvavöö kinnitatud.

Miks ei taha inimesed turvavööd kinnitada? Transpordiameti ohutuse ja ennetustöö osakonna ekspert Diana Okas nendib, et see harjumus võib puududa üle 40-aastastel inimestel, kelle nooruses oli teadlikkus turvavöödest vähene. „Busside puhul kiputakse ehk mõtlema, et sõiduvahend on suur ja turvaline – mis seal ikka juhtuda saab? Aga paraku juhtub. Taksode puhul loodetakse juhi professionaalsusele. Samuti arvatakse, et tagaistmel on turvaline istuda, kuid tegelikult ei ole vahet, kus istuda, sest õnnetuse või järsu pidurdamise puhul lendab inimene ikkagi inertsist ettepoole ning võib vigastada nii ennast kui ka esiistmel istuvaid inimesi.“

Laste turvavarustuse puhul tuleb jälgida nii selle vanust kui ka sobivust lapse vanusele

Liiklusseadus ütleb, et kui last ei saa autos korrektselt kinnitada, tuleb ta panna spetsiaalsesse turvaseadmesse – turvahälli, turvaistmele või istmekõrgendusele.

Transpordiameti eelmise aasta uuringust selgus, et ainult 21 protsenti Eesti peredest sõidutab alla nelja-aastast last seljaga sõidusuunas. „See protsent on väike ja võiks olla ohutuse seisukohast suurem,“ nendib ameti ohutuse ja ennetustöö osakonna ekspert Liis Sepp. „Kui istuda näoga sõidusuunas, siis äkkpidurduse või löögi korral liigub inimese pea ettepoole ja kohe tagapoole, kus meid kaitseb korrektselt paigaldatud peatugi. Väikeste laste kael on aga veel nõrk ning nad ei jõua oma pead ise hoida. Seega oleks hea sõidutada neid seljaga sõidusuunas, sest siis toetab laps oma selja ja peaga vastu istme seljatuge ning iste võtab löögijõu enda peale.“

Kolme lapse ema Marili Vatt soovitab lapsevanematel alati enne turvavarustuse ostu tutvuda selle nõuetele vastamist ehk tutvuda kindla mudeli turvatestide tulemustega. Kindlasti ei soovita ta osta kasutatud turvavarustust.

Tihti kasutatakse vanu turvahälle ning tõstetakse lapsi liiga vara järgmise vanuserühma turvavarustusse – need on tema sõnul kõige suuremad laste turvavarustusega seotud vead. Näiteks pannakse äsja istuma hakanud laps hällist turvaistmesse ja pööratakse sõitma näoga sõidusuunas. Lisaks on Vati sõnul oluline iga sõidu alguses fikseerida turvarihmad pingule, et lapsel ei tekiks võimalust turvaseadmest välja pugeda ning ta oleks õnnetuse puhul ilusti fikseeritud.