Väsinud sõidukijuht on endale ja teistele liikluses sama ohtlik kui roolijoodik või nutisõltuvuses juht. Kahjuks ei pea enamik inimesi väsimusseisundit autoroolis ohuks ning nii selgus 2022. aasta uuringust „Sõidukijuhi väsimus ja tähelepanematus liikluses”, et sellises seisundis on roolis olnud 40 protsenti Eesti sõidukijuhtidest.
Transpordiameti ohutuse ja ennetustöö osakonna liikluseksperdi Villu Vane sõnul on probleem suur. „Väsimuse puhul väheneb tähelepanuvõime ja nägemisteravus, suureneb reageerimisaeg ning lõpuks võib isegi magama jääda. Seega – väsinud juht on ohtlik!“
Viimane küsitlusuuring näitab, et 40 protsenti juhtidest on juhtinud sõidukit väsimusseisundis, mis on arvuna ligikaudu 276 000 sõidukijuhti. Seda on kaks protsenti rohkem kui eelmisel aastal. Lisaks on viimase 12 kuu jooksul väsimusseisundi tõttu liiklusohtlikku olukorda sattunud neli protsenti sõidukijuhtidest ehk 26 000 sõidukijuhti.
„Mis puudutab raskeid, surmaga lõppenud õnnetusi, siis viimase viie aasta jooksul juhtunud vähemalt kahe õnnetuse puhul võib suure tõenäosusega oletada, et üks riskitegur oli väsimus,“ nendib Vane.
Väsimusseisundis on sõitnud sagedamini kuni 49-aastased ja töösõite tegevad ning aastas üle 10 000 kilomeetrit läbivad juhid. Väsimusseisundis sõidukit juhtinud inimesed ei tundnud end sõitma asudes väsinuna või tegid seda tingituna töö iseloomust, neljandik on kiirustanud sihtkohta jõudmisega. Kui väsimusseisundis sõitmise põhjendused on aja jooksul olnud samad, siis sel aastal põhjendati käitumist mõnevõrra vähem sellega, et ei tuntud end sõitma asudes väsinuna – nii vastas 31 protsenti (2021. aastal 48%) väsimusseisundis sõidukit juhtinutest.
Enamus (52%) liiklusohtlikke olukordi tekkis sellest, et sõiduk kaldus sõidurajalt kõrvale. Mõningast osa oma teekonnast ei mäletanud 25 protsenti väsimusseisundis ohtlikku olukorda sattunutest. 19 protsenti mainisid äkkpidurduse tekkimise vajadust. Veel nimetati, et ei märgatud õigeaegselt jalakäijat või jalgratturit (17%), valgusfoori märguannet või liiklusmärki (14%).
Villu Vane sõnul tuleb jätkata teavitus- ja selgitustööd, et teadvustada probleemi ohtlikkust. „Lisaks on oluline muuta taristu ohutumaks: teedele rajatavad põristid ja sõidutee ääre tähistamine kammjoonega on mõeldud just selleks, et sõidurajalt välja kaldumisel tekkiv põrin või vibreeriv heli nii-öelda ärataks juhi. Samuti on tähtis politsei järelevalve, mille käigus kontrollitakse veokijuhtide töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamist.“
Põristi ehk teekattesse freesitud lohk on sõidutee pikisuunaline liiklusohutuse taset tõstev element, mis on rajatud sõidutee teljele, sõidutee välimisele servale või ohutussaarele. Põristid tekitavad vibreerivat heli, kui sõiduk kaldub liiga tee teljele või sõidutee äärele.
Suur abi on Vane sõnul ka juhiabisüsteemidega autodest, mis loevad juhi silmapilgutustest tema väsimust ja annavad häiret. „Aga abi on ainult siis, kui juhid sellele reageerivad. Kui auto annab märku, et oled roolis väsinud ja peaksid tegema puhkepausi, aga juht seda märguannet ignoreerib, siis sellest abi ei ole. Tuleb jätkata selgitustööd, et pikemale sõidule mindaks ikka puhanuna ning väsimuse peletamiseks tuleb teha puhkepause. Neid tuleb teha ka siis, kui auto sellest märku annab. Paraku pole veel välja mõeldud lihtsalt väsimuse mõõtmise seadet.“