Sageli kuuleme autojuhte pahandamas, et jalakäijad pole pimedal ajal üldse nähtavad. Tegelikult on ju ka iga autojuht jalakäija, kui kõnnib auto poole, läheb pärast tööd poest läbi või käib lapsel lasteaias järel. Ent millal siis peab helkur olemas olema?
Esmalt küsisime arvamust kahelt võõralt tänaval – autosse kiirustanud Igorilt (46) ja lapsekäruga jalutanud Emmalt (23). Selgus, et helkurikandmise kohustusest teadsid mõlemad, ent helkur oli küljes ainult Emmal. „Arvan, et oleksin ilma helkurita jalutades juba mitu korda auto alla jäänud. Olen lapsekärule ka helkurid külge pannud, üks naabrinaine naeris, et olen nagu liikuv jõulupuu! Tänavad on ju hämarad, eriti sel ajal, kui veel lund maas pole. Autojuhtidel oleks nagu kogu aeg kuhugi maru kiire, arvan, et nad ei märkagi enamikku jalakäijad teede ääres,“ nentis ta.
Igori arvates on helkur väga vajalik jalakäijatele, kuid tema seda ei vaja, sest sõidab enamasti autoga ning jalgsi liigubki vaid majauksest autoni, vahel valgustatud parklast kauplusesse. „Ausalt öeldes olen mõnikord kingitud helkuri ikka jope külge kinnitanud, aga need kipuvad jääma kas autoukse vahele või lihtsalt autosse istudes küljest ära tulema. Pigem peaks minusugune inimene kandma helkurmütsi või helkurribaga kindaid.“
Kuidas on siis lugu helkurite kandmise kohustusega? Transpordiameti ohutuse ja ennetustöö osakonna ekspert Darja Lukašenko-Tšistotin ütleb, et tegelikult on Eestis endiselt kohustus kanda helkurit kõigil inimestel – meestel, naistel, lastel, jalakäijatel, ratturitel, kergliikurijuhtidel ja autojuhtidel. „Usun, et nii mõnigi autojuht on kirunud autoga sõites helkurita jalakäijat, kui teda liiga hilja märkas. Samas muutub ta kasvõi poe külastamiseks ise autost välja astudes täpselt samasuguseks helkurita jalakäijaks.“
Just enda nähtavaks mittetegemine on lisaks libedusele jalakäija teine suur oht talvises liikluses. Selle alla kuulub peale helkuri mittekandmise vastuolulise väliriietuse kandmine – ehk kui inimene riietub pimedal ajal üleni musta või lumisel ajal valgesse. Kõige parem kaitse talvise aja ohtude eest on panna endale külge helkur, kasutada erinevaid helkivaid tooteid, riietuda värvilisematesse riietesse ning loomulikult pidada kinni liiklusreeglitest. Näiteks enne tee ületust peame olema veendunud, et autojuhid on meid märganud ja tee andmiseks seisma jäänud.
Kuidas helkurit õigesti kasutada?
„Helkurit ostma minnes oleks mõistlik korra visata pilk peale pakendile, kas seal on CE EN 13356:2001 märgistus, mis tõendab, et tegu on sertifitseeritud helkuriga ning vastab nõuetele,“ annab Lukašenko-Tšistotin nõu. „On nõue, et helkur peab lähitulede valguses vähemalt 150 m pealt tagasi peegelduma. Müügil on ka väga palju helkivaid tooteid, mis on atraktiivsed ja mida soovitan loomulikult samuti kasutada, aga ainult lisaks. Kui need ei peegelda valgust tagasi nii kaugelt nagu sertifitseeritud helkur, ei pruugi need aidata teid piisavalt nähtavaks teha.“
Helkuri kasutamisel tuleb lähtuda paarist näpunäitest. Näiteks rippuv helkur tuleks kinnitada maapinnast 50–80 cm kõrgusele ehk sellele kõrgusele, kus asuvad autodel esilaternad. Nii jõuab valgusvihk helkurilt autojuhi silmadeni, mis ongi helkuri mõte. Pigem tasub eelistada heledaid kirjadeta helkureid, sest iga tume trükk neelab valgust. Lisaks rippuvale helkurile võiks kanda ühte rullhelkurit käel või jalal, et paista silma mõlemalt küljelt. Jälgige, et te ei varjaks helkurit näiteks kotiga või käe, jope või mantli servaga.
Peale rippuva ja rullhelkuri on veel palju võimalusi, näiteks helkurmaterjalist tooteid: mütsid, joped, püksid, kindad, saapapaelad, kotid. „Väga tervitatav on, kui inimene kasutab ühele sertifitseeritud helkurile lisaks helkurmaterjalist tooteid,“ ütleb Lukašenko-Tšistotin. „Siiski ei soovita ma ainult helkurtooteid kasutada, seda määrdunud riiete puhul kipume neid pesumasinas pesema, aga see vähendab helkurmaterjali tagasipeegeldumise võimet – riie kulub ja eluiga väheneb.“
Samuti soovitab ekspert nähtavaks teha oma lemmikloomad, kellega käiakse õues jalutamas. Nende jaoks on turul väga põnevad vahendid – alates vilkuvate tuledega kaelarihmadest lõpetades lemmiklooma helkurspreist.
Jalakäijad ei oska end autojuhi rolli asetada
Kõik saavad aru, et helkur on vajalik, ent ikkagi kohtame tänavatel palju inimesi, kes ei kanna seda oma riiete küljes. Lukašenko-Tšistotin usub, et vastus sellisele käitumisele võib tulla kodust. „Vanemad on oma lapsed kõik väga nähtavaks teinud ja ka statistika põhjal saab tõdeda, et lapsed on hästi valgustatud ehk nähtavad. Kui aga lapsevanem teeb ainult lapse nähtavaks ning unustab end ära, kipub ka teismelisel ühel hetkel helkur ununema. Eeskuju on oluline!“ avaldab ta arvamust.
Teine põhjus on aga selles, et jalakäijana ei mõista me tegelikult, kui piiratud on autojuhi vaateväli sõidukis, eriti kui lisada sinna juurde erinevad ilmastikutingimused – lumesadu või vihm. „See on tõenäoliselt põhjus, miks teismelised helkurit ei taha kanda. Neil pole lihtsalt autojuhina kogemust! Jalakäija näeb autotulesid juba kaugelt – kuskil 150 meetri pealt saab jalakäija autotulede valguses päris hästi lugeda ka näiteks oma ID-kaardil olevaid andmeid –, aga ilma helkurita jalakäijat ei tuvasta autojuht liikluses enne kui napilt 30 meetri kaugusel jalakäijast. Seega tasub end korraks panna ka autojuhi kingadesse.“
Meeldetuletus! Päkapikuaeg hakkab lähenema ning väga hea mõte on kinkida sõbrale, lapsele ja lähedasele helkur, sest ootame neid turvaliselt koju!