L, 28.01.2023
Liikleja

Liikluse ohutumaks muutmiseks tuleks liiklejatel lasta proovida teiste rolle

Transpordiamet
Liikluse ohutumaks muutmiseks tuleks liiklejatel lasta proovida teiste rolle
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Shutterstock

Statistika järgi on meie eakate arv kasvutrendis. See tähendab, et ka igapäevaselt on tänavapildis näha aina rohkem vanema generatsiooni esindajaid. Vanadus on vääramatu protsess, mis ilmneb ühtedel inimestel varem ja teistel hiljem ning toob kaasa füsioloogilised ja psühholoogilised muutused. Arutasime aktiivse liikleja, pensionäri Urve Miidla ning Transpordiameti ohutuse ja ennetustöö osakonna eksperdi Diana Okasega, kuidas kaitsta vähemkaitstud liiklejaid.

„Kuigi eakad on ohustatud rühm, on nad enamasti ka vähemaktiivsed liiklejad,“ ütleb MTÜ Ohutusõpetuskeskuse juhatuse liige, endine politseiameti töötaja ja nüüdne pensionär Urve Miidla. Tema sõnul liiguvad eakad põhiliselt oma asumi piires: kodust poodi ja tagasi, polikliinikusse, terviserajale ja teistesse kohtadesse, kus liiklusskeemid on juba tuttavad ja oht seega väiksem.

Siiski on olukord tõsine, sest vanusega kaasnevate tunnetus- ja mentaalses süsteemis tekkinud muutuste ning keha liigutuste piirangute tõttu ei pruugi eakad ohule liikluses õigel ajal reageerida ega seda ennetada. See teeb neist ohuallika nii jalakäija kui ka juhina. Eakad jalakäijad ei suuda pahatihti teed ületada lubava fooritsükli ajal, jäädes seetõttu teeületamist pikalt lõpetama ka siis, kui fooris on ammu keelav punane tuli süttinud. Ka on eakate nägemisulatus piiratud, mille tõttu ei märka nad alati roolis või jalakäijana lähenevat ohtu. Eakas jalakäija ei suuda reguleerimata ülekäigukohtades hinnata lähenevate sõidukite kaugust ja liikumiskiirust, arutledes teeääres pikalt, kas minna üle või oodata. Kui ta otsustab siiski teele astuda, võib lähenev sõiduk olla juba ohtlikult lähedal.

„Lisaks on omajagu neid inimesi, kellel pole kunagi olnud autojuhtimisõigust ehk nad polegi piisaval määral liiklusreegleid omandanud. See-eest arvavad nad endal olevat liikluses rohkem õigusi, kui neil tegelikult on. Eakatega tuleb rohkem rääkida ohtudest liikluses, eriti koduasumi olukorda arvestades, arutades, kus ja mis on ohtlik ning mis võiks olla teisiti. Nii õpivad nad ohte märkama ja ennetama. Kindlasti ei sobi eakatele kuiv loeng liiklusreeglitest, pigem vestluse vormis arutelu,“ annab Miidla nõu. „Teistele liiklejatele tuleks aga koolituste käigus pakkuda erinevate imitatsiooniseadmete ja -vahendite kaudu võimalust liikuda nii, nagu teeb seda tavaliselt eakas jalakäija – piiratud liikumisvõime ja -kiiruse ning nägemisulatusega.“

Miidla ise on aktiivne jalakäija ja ühistranspordi kasutaja. „Võimaluse korral käin jalgsi, eriti tegin seda koroonaajal, mil kodust Pelgulinnast kesklinna või kaugemalegi kõndimine oli tavaline. Tallinna ühistransport on üsna mugav, eriti meeldib mulle reisiplaneerija – kogu marsruudi saab ajaliselt planeerida ja hilinemise hirmu pole. Kui eakal pole liikumist pärssivat puuet, tuleks eelistada jalgsi liikumist. Aga ohutult!“

89 protsenti ülekäiguradadel juhtunud õnnetustest eakatega toimub reguleerimata ülekäiguradadel

„Statistika näitab, et eakad jalakäijad satuvad õnnetustesse peamiselt asulates, kõige enam lõuna ajal ja tööpäeva lõpus,“ tõstab Diana Okas esile. „Nad ületavad teed kõige rohkem nii reguleeritud kui ka reguleerimata ülekäigurajal. Kui aga vaatame statistikat, siis enim eakatega ülekäigurajal toimunud liiklusõnnetustest on aset leidnud reguleerimata ülekäiguradadel – 2021. aastal lausa 89 protsenti. See tuleneb asjaolust, et jalakäijad rõhuvad ülekäigurajal oma eesõigusele, kuid sõiduki peatumisteekond on pikk. Kui jalakäija sellega ei arvesta ning astub hooletult teele, ei ole autojuhil võimalust sõidukit pidama saada ka siis, kui ta on jalakäijat märganud. Seepärast tuleb alati enne sõiduteele astumist veenduda, et sõidukijuht on peatunud või tal on piisav vahemaa sõiduki peatamiseks.“

Ta lisab, et autojuht peab arvestama, et eakamatel läheb tee ületamiseks kauem aega ning samuti on nende reageerimisaeg pikem, olgu tegemist jalakäija, jalgratturi või sõidukijuhiga. Samuti tuleb autojuhtidel olla tähelepanelikum haiglate ja hooldekodude lähedal, sest seal liigub eakaid rohkem, ent nende nägemine ja kuulmine on võrreldes nooremate liiklejatega kehvem. Paraku on paljudel eakatel kombeks ületada teed vales kohas või diagonaalis, samuti tekib konflikte tagurdavate sõidukite juhtidega, sest eakad ei oska autode liikumist ette prognoosida.

Transpordiamet on korraldanud eakatele jalakäijatele erinevaid koolitusi ja liikluskohvikuid, kus Transpordiameti, Politsei- ja Piirivalveameti ning kohaliku valla esindajad räägivad nendega liiklusest, liiklusohutusest ja -korraldusest.

Mõni näpunäide, kuidas talvistes oludes ohutumalt liigelda

* Jälgige ilmateadet ning planeerige käigud ja toimetused selle järgi. Kui tee on libe, tasub püsida kodus või kasutada jalatsite lumekasse.

* Autojuhtidel on hämaras raske märgata tumedates riietes liiklejaid õigel ajal, seega tuleb kanda vähemalt ühte rippuvat helkurit. Veel parem, kui neid on rohkem, et jalakäija oleks autojuhile igast küljest nähtav.

* Lume taustal sulandub valge/heleda jope kandja taustaga kokku ja teda on raske märgata. Siingi on abiks helkurid ja muud värvilised aksessuaarid.

* Sõidukite peatumisteekonnad on libedaga veelgi pikemad. Sellega peavad arvestama nii autojuhid kui ka kõik teised liiklejad.

Ohutut liiklemist!

Tagasi üles