„Oskamatu juht ATV seljas meenutab purjus inimest, kes nagu tahaks minna valitud kohta, aga jalad veavad vägisi mujale ning isegi väike puudutus võib ta ümber lükata,“ ütleb Oskar Pullits, kellel on maastikusõidukitega enam kui 15 aastat kogemusi. Ta meenutab, et ka tema algus oli konarlik.
Kõige ohtlikumad on Oskari sõnul järsud liigutused, näiteks äkilised pöörded ning äkkpidurdamised, mis mõjutavad kõiki nelja ratast ning üldiselt kogu masina tasakaalu. „Eriti harjumatu on see kõrgemate maastikumasinate puhul. Raskuskese on auto või mootorrattaga võrreldes hoopis mujal, samal ajal tundub olevat ju tegemist igati turvalise sõidukiga, millel on neli ratast all. Turvaline pole see tegelikult üldse, olen kukkunud mitmeid kordi. Esimest korda maksis kätte teadmatus ja kogenematus pinnasevahetusel: tulin kruusateelt asfaltteele, adrenaliin oli niigi üleval. Pidin tegema 90-kraadise pöörde ja minu imestuseks nii ma seal külili olingi. Kiiver oli loomulikult peas, ent pea käis koos kiivriga tugeva hoobiga vastu lenkstangi ning kael oli mitu nädalat saadud traumast valus. Minu üllatuseks käis ümber paiskumine nii lihtsalt!“
Ta nendib, et harjutamisega on tulnud teadlikkus, millal tohib rohkem gaasi vajutada ning millistel hetkedel on järsk pidurdamine ohutu, ent mõni õnnetus on tal sellele vaatamata ikkagi veel juhtunud. „Kõige ekstreemsem oli talvisel ajal jõkke maandumine. Läksime seltskonnaga metsa müdistama, jällegi oli adrenaliin kõrgel, hüppasime üle kändude ja sõitsime läbi võsa. Äkki oli ees kraav – mõtlesin, et kui sügav see ikka olla saab, lumi on ju peal. Pealegi on mu ATV hea ronija! Aga nii kui gaasi vajutasin, takerdus sõiduk, viskas mu maha ning maandusin keset veekogu, ATV lendas mulle järele. Usun, et taolisi õnnetusi on juhtunud paljudel fännidel, kes maastikul sõitmas käivad.“
Ühe korra on Oskar sattunud õnnetusse ka otse liikluses, kui talvel ATVl sahk ees oli. Ta sõitis mööda kitsast tänavat, sõiduauto tuli vastu ning Oskar arvas, et tõmbab veidike paremale. „Lumesaha nurk riivas valli, viskas ATV 180 kraadi tagurpidi ning lendasime koos vastu auto esiotsa. Kiirus oli väike ja õnneks jõudsin lenkstangist kinni hoida, nii et õnnestus kahe sõiduki vahele jäämist vältida,“ meenutab ta. „Tagantjärele tarkus on see, et kui muidu on ATV raskuskese harjumatus kohas, siis raske sahk sõiduki ees muudab seda veelgi.“
Mida soovitab Oskar ATV-huvilistele, kes alles seda maailma avastavad? „Ei tasu minna soodsa hinnaga Hiina toodete õnge – pigem koguda aasta kauem raha ja osta korralik sõiduvahend. Esiteks on sellistel ATVdel sõidumugavus ja turvalisus suurem ning teiseks ei pea iga sõidu ajal ja järel masinat remontima. Sõitudega tasub alustada väga rahulikult. Pigem soovitan võtta mõni koolitustund asjatundjalt, neid peaks Eestis olema. Veidi kummaline tundub, et suvised mootorrattajuhtimise täiendkoolitused on alati täis broneeritud, samal ajal kui ATV-õpet väga tihti ei pakutagi. Nii tundubki algajatele, et kui oleme A- või B-kategooria juhtimisõiguse kätte saanud, oskame kohe automaatselt ka ATVga sõita. Enamik ei oska, sõiduauto ja maastikusõiduk on täiesti erinevad!“
Reeglid maastikusõidukiga sõitmisel
* Juhil peab olema kehtiv mistahes mootorsõiduki juhtimisõigus.
* Juht peab olema kaine.
* Nii maastikusõidukijuht kui ka kaassõitja peavad kandma kinnirihmatud motokiivrit.
* Maastikusõiduk (MS-kategooria) on ainult maastikul sõitmiseks ja see peab olema kehtestatud korras registreeritud. Maastikusõidukiga ei tohi sõita teel, välja arvatud selle ületamiseks.
* Maastikusõidukijuht peab sõites arvestama oma sõidukogemust, maastikku, maastikusõiduki seisundit ning muid ilmastiku- ja liiklusolusid. Arvestada tuleb, et juht suudaks peatada sõiduki oma nähtavusulatuse piires ning mis tahes ootamatu takistuse ees.
* Maastikul võib maastikusõidukiga sõita ja seda parkida üksnes maaomaniku või -valdaja loal. Sõites ei tohi kahjustada ega risustada liiklemiseks kasutatavat maa-ala.