Liikluses on saatuslikuks saanud isegi lühike pilguheit nutiseadmele

Transpordiamet
Copy
Foto: Shutterstock

Jalakäijad on liikluses kõige vähem kaitstud rühm ning seepärast on nende ohutuse tagamiseks väga oluline sõidukijuhtide käitumine – nende oskused, kogemused ja suutlikkus liiklusreegleid järgida. Eriti ohustatud on liikluses lapsed, kelle käitumisviisid on alles välja kujunemas. Viimase aja uueks riskiteguriks on paraku saanud nutiseadmed, mis haaravad laste tähelepanu ka tänaval liigeldes.

Teaduslikult on tõestatud, et inimese aju ei suuda samal ajal ja veatult sooritada kahte tähelepanu nõudvat tegevust, näiteks süveneda nutiseadme kaudu suhtlemisse või video vaatamisse ning samal ajal liiklusohtlikusse olukorda sattununa adekvaatselt käituda. Rööprähklemisel lülitub aju pidevalt kahe tegevuse vahel ümber, mistõttu kannatab mõlema kvaliteet. Seega ei suuda aju ohuolukorras otsustada, kas tähtsam on telefonikõne või tekkinud olukorrale reageerimine.

Neuroteadlane Jaan Aru on aastaid rääkinud nutiseadmete halvast mõjust inimese ajule. Tema sõnul on lapse aju imeline, sest see suudab õppida, mängida ja maailmast rõõmu tunda, ent nutiseadmed teevad nende ajuga midagi sarnast nagu heroiin täiskasvanu ajuga. Täiskasvanud ei saa tihti nutiseadmete probleemist aru, sest neil on motivatsioonisüsteem, huvid ja sihid juba välja kujunenud. Kuidas siis panna inimesi mõtlema nende pisikeste ja pealtnäha süütute vidinate kasutamise ohtlikkusele muu hulgas ka liikluses? Aru hinnangul tasub mõelda, mida tähendab „ma ainult korraks vaatan“, sest ohtlikus olukorras on isegi väike vaatamine või süütu lühisõnum ohtlik.

Transpordiameti ohutuse ja ennetustöö osakonna ekspert Liis Sepp lisab, et iga päev jalakäijana liigeldes on linnaruumis näha palju liiklejaid, kes lisaks kõndimisele tegelevad kõrvaliste tegevustega – kuulavad muusikat, kirjutavad mobiiltelefonis sõnumeid, räägivad telefoniga, loevad uudiseid, vaatavad videoklippe. „Kõrvalised tegevused liikluses mõjuvad pärssivalt liikleja tähelepanule. Liikluses peab olema sada protsenti kohal kõigi oma meeltega, sest ohutus algab meist endist. Nii võib ära hoida ka väga ohtlikke olukordasid, kui mõni teine liikleja peaks kogemata eksima.“

Et jõuda selle info teavitamisega laste ja lapsevanemateni, korraldab Transpordiamet iga aasta lasteaia- ja üldhariduskoolide õpetajatele koolitusi, viib raamatukogudes läbi liiklusnädalaid, teeb üleriigilisi kampaaniad ning jagab sihtrühmadele õppe- ja teabematerjale. Palju infot leiab portaalist Liikluskasvatus.ee, kus on eraldi rubriigid lastele, lastevanematele, õpetajatele ja täiskasvanutele.

Liiklus ei ole koht mängimiseks ja naljatlemiseks

„Kooli, koju ja trenni minekut ning üleüldse liiklemist tuleb lastele ka praktiliselt õpetada,“ nendib Sepp. „Nii õpetaja kui ka lapsevanem saavad palju teha selleks, et laps oleks liikluses tähelepanelik ja arvestaks teiste liiklejatega. Kindlasti oleneb palju lapsevanema eeskujust – kas lapsevanema ütlemised ja teod lähevad kokku ning missugune on tema enda käitumine liiklejana.“

Tema sõnul tasub lastega teha kokkuleppeid näiteks selle kohta, kus telefoniga räägitakse ning millal emale-isale pärast kooli helistatakse. Mõistlik on kokku leppida, et laps annab teada, kui ta on jõudnud sihtpunkti, mitte sellest, kus ta tee peal täpselt asub ning millist ristmikku hetkel ületab.

„Kõrvaliste tegevustega ei tegele ainult jalakäijad ja autojuhid, vaid ka teiste sõiduvahenditega liiklejad. Jalgrattaga või kergliikuriga sõites on kõrvalised tegevused samuti väga ohtlikud,“ räägib Sepp. „Kui kuulata muusikat, ei pruugi kuulda liikluskeskkonna helisid. Lisaks häirib süvenemist teelt eemal olev pilk, juhtraualt lahti lastud käsi ning mujal uitavad mõtted. Liiklus ei ole mäng, kus kaptenil on mitu elu!“

Loe ka Transpordiameti ekspertide kokku pandud näpunäiteid lapsevanematele.

Copy
Tagasi üles