Jakob Rosin: valesti pargitud tõuksid muudavad linna takistusribaks

Foto: Shutterstock

Kui Jakob Rosin läheb pärast pingelist tööpäeva Tallinna jalutama, siis see pole tema jaoks alati lõõgastav, vaid kohati stressirohke takistusriba ületamine, kus tal tuleb arvestada muu hulgas keset kõnniteed jäetud tõukeratastega ja kõnniteel hääletult kihutavate ratturitega.

Jakob Rosinal on nägemispuue ja linnas kasutab ta sageli sama marsruuti. Sellegi poolest on linnas kõndimine tema jaoks kohati halvas mõttes seiklus. „Loomulikult on linnaruum pidevas muutumises ja sellega tuleb arvestada, kuid eriti keerulised on vaegnägijate jaoks tänavatele jäetud tõukerattad,“ rääkis ta.

Milles on probleem? Kui näiteks tõukeratas on jäetud keset teed püsti, siis võib nägemispuudega jalakäija saada tänu valgele kepile aru, et teel on takistus, kuid kuna tõukerattal on juhtraud tunduvalt laiem, siis võib ta rattale siiski otsa komistada. Kui aga ratas on kõnniteel kummuli, siis ei pruugi nägemispuudega inimene seda märgata, kuna valge kepp pole väga suure kaldega ja see võib tõukeratta alt lihtsalt läbi minna.

„Mul pole numbrilist statistikat, kuid tean kümneid ja kümneid juhtumeid, kus pimedad või vaegnägijatest jalakäijad on kukkunud hooletult jäetud tõukerataste otsa ja murdnud suisa luid,“ rääkis Jakob Rosin, kes on ka ise sarnase probleemiga kokku puutunud.

„Kord oli tõukeratas pargitud keset kõnniteed, kus ühel pool oli majasein, mistõttu mul ei jäänud muud üle, kui astuda sõiduteele, kus siis kõik vastutulevad autod signaalitasid,“ meenutas ta.

Eluohtliku olukorra võivad nägemispuudega inimestele tekitada aga need tõukerattad, mis on pargitud reljeefsetele tänavakividele, mis paigaldatakse näiteks ülekäiguraja algusesse ja lõppu, astmete ja treppide otstesse. Kui pime liikleja saab aru, et seal on takistus, üritab ta sellest mööduda, saamata aru, et on jõudnud näiteks ülekäigurajani.

Kuid probleem pole ainult pimedatel, vaid ka vaegnägijatel, kes ei kasuta valget keppi ja kes lihtsalt ei pruugi märgata kõnniteel ümberkukkunud tõukeratast ning komistavad sinna otsa.

Üheks võimalikuks lahenduseks pidas Jakob Rosin tõukeratastele parkimiskohtade loomist, sest siis teaksid nägemispuudega inimesed, kus peab olema ettevaatlikum. „Õiges kohas mitte parkimise eest peaks olema ette nähtud trahvid, kusjuures need peaksid olema motiveerivad, mitte sellised, et pargin ratta kõrtsi ette ja maksan kohe ka väikese mugavustrahvi ära,“ rääkis ta.

Tartu keelas kitsastele tänavatele parkimise

Tartu linn sõlmis tänavu märtsis Boltiga kokkuleppe, mille kohaselt ei tohi tõukerattaid enam parkida kõnniteedele, mille laius on väiksem kui 1,5 meetrit. See nõue on ka liiklusseaduses ehk tõukerataste kasutamine jõuab lõpuks seadusega kooskõlla.

„Oleme Tartus võtnud selgeks eesmärgiks kergliikluse osakaalu suurendamise ja autostumise pidurdamise. Elektriliste tõukerataste renditeenus on selle eesmärgi saavutamiseks väga tervitatav initsiatiiv,“ rääkis Tartu abilinnapea Raimond Tamm.

„Linnaruumis muutuste sisseviimine võtab aega ning tõukerataste parkimisega on tõesti Tartus probleeme olnud. Sellele on tähelepanu juhtinud ka linnakodanikud ning seetõttu oleme koostöös Bolti ja politseiga püüdnud leida lahendusi, kuidas luua paremat liikluskultuuri.“

Alates sellest hooajast loodi Boltiga süsteem, kus renditud tõukerattaid ei saa enam jätta kitsastele kõnniteedele – Raimond Tamme hinnangul on see tänavapilti juba ka parandanud.

Mida peab parkimisel arvestama?

• Sõiduk tuleb parkida vastavalt tähistatud kohtadesse või parkimisjaamadesse.
• Eeloleva võimaluse puudumisel saab parkida tee äärde, kusjuures peab arvestama, et pargitud sõidukist saaksid teised liiklejad mööda, sh lapsevankriga või ratastoolis liikujad või vaegnägijad.
• Parkida ei tohi kõnniteele, mille laius jääb alla kahe tõukeratta pikkuse – jalakäijale peab jääma minimaalselt 1,5 meetrit vaba ruumi.
• Parkida ei tohi sõiduteele, ohutussaarele, tee ülekäigu ja ületuskohtadele, ühistranspordipeatusesse, treppidele, langustele ja tõusudele, sest siis takistaks ratas kaasliiklejaid.