Elektritõukeratas – äge liiklusvahend, aga paljude probleemide allikas

Elektritõukeratastega seonduv on ajanud inimesed kahte leeri, ühed armastavad neid ja teised vihkavad, sest kuigi tõuksiga on mõnus sõita, on näiteks vastutustundetu parkimine ja juhtide kohatine kasin sõiduoskus tekitanud omajagu probleeme.

Igal heal asjal on oma pahupool. Möödunud aastal juhtus Eestis elektritõukeratastega 349 liiklusõnnetust, mis on 126 võrra rohkem kui 2021. aastal. Vigastatuid oli mullu 356. Kahjuks oli ka üks hukkunu. Enim liiklusõnnetusega lõppenud sõitudest tehakse nädalavahetusel, õhtustel ja öistel tundidel ning õnnetustesse sattunud elektritõukerataste juhtide hulgas on enim 18- kuni 34-aastasi noori mehi. Õnnetuste arv on suurem juunist augustini. Paraku on ainult pooled õnnetusse sattunud juhtidest olnud kained.

PPA avariimenetlusgrupi juhi Raul Annuka sõnul teeb politsei kontrolle nii pisteliselt kui ka siis, kui kergliikuriga liikleja on millegagi silma paistnud. „Jälgime, kas ta täidab kõiki liiklusseadusest tulenevaid nõudeid,“ rääkis ta. „Enim jäädaksegi silma sellega, et sõidetakse ratta peal mitmekesi, kusjuures on sõidetud isegi kolme ja neljakesi. Tihti kipuvad ka foorituled olema pigem soovituslikku laadi: sõidetakse üle tee punase fooritulega. Sõidetakse sõiduteel, kuigi kergliikleja on mõeldud sõitmiseks ikkagi jalakäijatega samas keskkonnas.“

Rikkumiste eest saab kergliiklejaid vastusele võtta nagu jalakäijaid ja rahatrahv on rikkumiste puhul kuni 40 eurot. Lühimenetluse korral on trahv 20 eurot, kuid kui rikkumisele kaasnevad ka muud asjaolud, näiteks on tekitatud liiklusoht või kui kergliikleja on põhjustanud liiklusõnnetuse, siis on rahatrahv juba kuni 400 eurot.

Turvavarustus oluline

Eestis ei ole reguleeritud, kui vanalt võib laps elektrilise tõukerattaga sõita, kuid sõiduteel tohib sõita laps, kellel on jalgratta juhtimisõigus ning kes on vähemalt 10 aastat vana. Kiivri kandmine on kohustuslik kuni 16-aastaseks saamiseni, vanematel juhtidel on kiivri kandmine soovituslik. Vähemtähtis pole ka see, kuidas kiivrit kantakse. Kiiver peab olema nõuetekohaselt kinnitatud, et see lükates kuklasse ei liiguks.

Transpordiameti ekspert Marika Luik rõhutas, et elektritõukeratta juht on liikluses eelkõige juht ja talle kehtivad kõik juhi liiklusreeglid. „Elektritõukerattajuhil on kohustus ületada sõidutee jalakäija kiirusel ja näidata suunda, aga eriti oluline on jalakäijate, teiste elektritõukeratturite ja ka jalgratturite ohutuse tagamine,“ rääkis ta.

Lapsevanematele tuletas Marika Luik meelde, et ostes lapsele elektritõukeratta, tuleb kõigepealt vaadata, kus laps sellega liikuma hakkab. „Elektritõukeratas sobib eelkõige väga hea teekattega teedele, sõidutee ääres liikumiseks. Väikeste ratastega sõidukil on üsna keeruline hakkama saada lompide ja libedusega,“ tuletas Marika Luik meelde. „Alla kaheksa-aastane laps ei tohi üldse sõiduteel sõita, isegi mitte ema ja isaga, kuid kui oled vähemalt kaheksa, siis võid sõita täiskasvanu järelevalve all. 10–15-aastased jalgratturikoolituse läbinud võivad sõita sõiduteel.“

Elekritõukerattaga liigeldes on ülioluline turvavarustus, sest kiirused lähevad suuremaks, lapsed armastavad ka katsetada ja hüpekaid teha, mistõttu peab inimese juhtimiskeskus – pea – olema kindlalt kaitstud. Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas tõdes samas, et lapsed pole nende õnnetuste puhul kiirabi kõige tüüpilisem patsient. „Meie tüüpiline patsient nendel juhtudel on kolmandiku ulatuses kahekümnendates purjus noormees, teine kolmandik on takistusele otsa sõitnud ja kolmas grupp on inimesed, kes on ettevaatamatusest sõitnud autole ette – nende vigastused on kõige raskemad,“ rääkis meedik.

Tänavu on Tallinna kiirabi fikseerinud juba 60 taolist õnnetust ja valdav osa patsiente vajab avarii tagajärjel ka haiglaravi. „Suur kiirus ja mass annavad raskema vigastuse, lapsed sõidavad ettevaatlikumalt, nende kehakaal on kergem ja nad on kained, seega on nende vigastused kergemad. Üsna tüüpilised on peavigastused ja ajutraumad, mispärast tuleb kindlasti kasutada kiivrit, mis hoiab ära raskema tagajärje ehk jääva ajukahjustuse,“ selgitas ta.

Kergliikur on istekohata elektri jõul liikuv sõiduk, mis on mõeldud korraga ühe inimese vedamiseks. Kergliikurid on elektrilised tõukerattad, monorattad, elektrirulad ja ka tasakaaluliikurid. Kuigi meie teedel liigub ka selliseid kergliikureid, mis suudavad sõita suisa 100 kilomeetrit tunnis, on kergliikuri suurim lubatud sõidukiirus 25 kilomeetrit tunnis. Jalakäijate vahetus ligiduses ei tohi kiirus ületada viit kilomeetrit tunnis. Kergliikuriga tohib sõita jalgrattateel, jalgteel ning kõnniteel. Nende puudumisel võib sõita sõidutee parema ääre lähedal või teepeenral.

Kuigi artist Artjom Savitski ennast suureks kergliikuri kasutajaks ei pea, sest eelistab pigem jalgratast, võib ta oma kogemuse põhjal siiski öelda, et kõige keerulisem on mõnikord ennast autojuhile nähtavaks teha. „Autojuhina tean neid probleeme ja oskan sellega arvestada, mistõttu vaatan enne, kas autojuht on mind märganud,“ rääkis ta.

Kiirus on võtmesõna

Eestis juhtub elektritõukeratturitega üsna palju liiklusõnnetusi. Kümnest elektritõukeratturist umbes kuuel-seitsmel juhul elektritõukerattur ise kukub. Ratturid on öelnud, et palju õnnetusi juhtub tähelepanematusest, kuid turvalise sõidu võtmesõna on siiski kiirus. Elektrilise tõukeratta juht peab arvestama liikluses erinevate ohtudega, mis nõuavad aeglasemat sõidukiirust, nagu näiteks äärekivid, augud, rennid, liiv ja pori, restkaevud ja lisaks ristmikel ja hoovist väljasõidud.

Kahjuks kipuvad paljud elektritõukerattajuhid sõitma justkui silmaklappidega: hoogu maha ei võeta, vasakule ega paremale ei vaadata. Sõidutee ületuskohale tuleb läheneda ning sõidutee tuleb ületada jalakäija kiirusel, et tee ületamisega kaasnevaid ohte vältida. Marika Luige sõnul peavad ka autojuhid ülekäiguradadel ja ristmikel olema ettevaatlikud, kuna just suvisel ajal liigutakse elektritõukeratastega kõige enam. „Tegelikult on kõik väga lihtne – tuleb üksteisega arvestada. Meil on tänavatel juba nii palju erinevaid liikumisviise – rattureid, elektritõukerattureid, rulluisutajaid jne –, mistõttu autojuhid peavad meeles pidama, et enne igasuguse manöövri sooritamist peavad nad otseliikujale andma teed. Kui autojuht sooritab parempööret, on tal kohustus sõitvale elektritõukeratturile teed anda. Kahjuks juhtub selliseid õnnetusi omajagu, kus autojuht soovib kiirelt pööret lõpetada, elektritõukerattur tuleb otse ja õnnetus ongi käes,“ tõi ta näite.

Lisaks alatasa kihutavatele ja teistega mittearvestavatele tõukerattajuhtidele ajavad inimesi marru lohakalt pargitud rattad. Parkida ei tohiks ohutussaarele, ülekäigurajale, bussipeatuse ette ja selle vahetusse lähedusse, tõusule, langusele, trepile, ristmikule, diagonaalselt või risti kõnniteega! Tallinna abilinnapea Vladimir Svet on kindlalt seda meelt, et valesti pargitud tõukerattad kitsendavad jalakäijate ruumi ja seavad neid ohtu. „Meie eesmärk on teha niimoodi, et jalakäija tunneks ennast linnaruumis turvaliselt,“ rääkis Svet, kelle sõnul peaks olema tõukside parkimisega seonduv suisa seadusega reglementeeritud.