Sõltuvusnõustaja: paljud roolijoodikud on sõltlased ja võidelda tuleb sõltuvusega

Foto: Shutterstock

„See võib kuulduda uskumatuna, kuid mul on grupis olnud joobes juhtimiselt tabatud mehed, kes on lõpuks tunnistanud, et politseile vahele jäämine oli parim asi, mis nendega üldse juhtuda võis,“ rääkis sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu.

Kaja Heinsalu on sõltuvushäiretega inimestega tegelenud pikki aastaid ning on nõus justiitsministeeriumis läbi viidud uuringuga, millest selgus, et karistuste karmistamine roolijoodikute arvu ei vähenda.

Joobes juhtidele määratud karistuste mõju analüüsides selgus, et karistuste karmistamine ei vähenda roolijoodikute arvu. Esmarikkujate kohtus karistamisest tõhusamaks osutus hoopis kriminaalmenetluse tingimuslik lõpetamine ehk oportuniteet, millega seoti ka mitmed kohustused, nagu näiteks erinevate programmide läbimine.

Neli-viis aastat tagasi oli üks kohus läbida programm „Kaine elu“, kus Kaja Heinsalu tegeles autoroolist purjus peaga tabatud juhtidega. „Alguses oli kõigi nende motivatsioon nullilähedane ja nad ei teinud mingit saladust, et liitusid programmiga ainult seetõttu, et vältida kriminaalkaristust,“ meenutas Heinsalu. „Kuid kolm kuud hiljem, programmi lõppedes jõudsid nad arusaamisele ja tunnistasid, et neil on tegelikult sõltuvus. Paljud programmi läbinutest võtavad minuga aeg-ajalt ühendust ja ütlevad, et on siiani kained. Kahjuks on ka teistsuguseid näiteid ja see, et sõltlane tagasi langeb, ei ole midagi harukordset.“

Spetsialisti hinnangul oli täiesti tavaline, et programmi alguses rääkisid kõik osalejad, kuidas teised on süüdi – kes tabati roolist, kui auto juba seisis, keda vedas organism alt ja ei põletanud alkoholi piisava kiirusega. Kõik olid süüdi peale nende endi. „Kuigi programmis olid need, kellel oli tegemist esimese rikkumisega, tunnistas suurem osa, et olid joobes juhtinud ka varem, esimest korda olid nad lihtsalt politseile vahele jäänud,“ lisas ta.

Sotsiaalprogramm pole raviprogramm

Kaja Heinsalu nentis, et kahjuks lõpetati joobes juhtide „Kaine elu“ programmi saatmine ning asendati see sotsiaalprogrammiga ja kohustusega käia vaimse tervise õe vastuvõtul. Kaja Heinsalu sõnul on need kaks programmi aga olemuslikult erinevad. „Kaine elu“ programm toetub 12 sammu metoodikale ja selle eesmärk on sõltuvusainete tarvitamine täielikult lõpetada, on mõeldud sõltlastele, mitte liigtarvitajatele. Sotsiaalprogramm keskendub tarbimise kontrollimisele ja vastutustundlikule käitumisele, õpetades arvutama, millal võib rooli istuda, kui oled alkoholi tarvitanud.

„Olen seda meelt, et kui sõltuvushäirega inimene on sooritanud kuriteo, siis karistus selle teo eest peab toetama ravi, kuid tervenemine saab alguse sellest, kui inimene võtab vastutuse oma tegude eest ja soovib paraneda,“ lisas Heinsalu. Neile, kelle ravimotivatsioon on väga vähene või ei ole tegemist sõltuvushäirega, võib sotsiaalprogramm olla üks võimalus. „Mina keskendun sõltlastele ja väidan, et kui tegu on sõltuvushäirega, siis üks visiit vaimse tervise õe juurde ja sotsiaalprogramm seda ei lahenda,“ selgitas ta.

Ühe lahendusena nägi Heinsalu joobes juhtidel tervisetõendi kehtivuse peatamist, mis sunniks roolijoodiku pöörduma perearsti poole, kes omakorda võib ta suunata sõltuvusravile. Kiiret ja lihtsalt lahendust sõltuvushäirest paranemiseks ei ole, see nõuab aega ja süsteemset tegelemist, kuid asjakohase ravi puhul võib ka väga vähese ravimotivatsiooniga inimene teha läbi suuri muutusi.

Statistika: paljud roolijoodikud on sõltlased

Esmakordsete joobes juhtide puhul lõpetatakse menetlus oportuniteediga ligikaudu kolmandikul juhtudel. Justiitsministeeriumi tehtud uuringust selgub, et esmakordse joobes juhtimise eest oportuniteedi saanute retsidiivsus on madalam kui niisuguse kuriteo eest kohtulikult karistatutel.

Kahe aasta jooksul pani uue mistahes liiki kuriteo toime 12 protsenti oportuniteedi saanutest, kuid 19 protsenti rahalise karistusega või tingimisi vangistusega karistatutest.

2020–2021 menetluspraktikas määrati kahtlustatavale vähemalt kaks kohustust 75 protsendil juhtudel, neli või enam kohustust määrati 25 protsendil juhtudel.

2020. ja 2021. aastal olid enamlevinud määratud kohustusteks sotsiaalprogrammi (enamasti liiklusohutusprogramm KOJU7) läbimine (87%), muu asjakohane kohustus (52%), alkoholi tarvitamise keeld (32%), ravile pöördumine või ravi läbimine (25%).

Kui kohustusena määrati alkoholi sõltuvusravile pöördumine ja isikuga jõuti vähemalt läbida ravivajaduse hindamine, siis ligikaudu ¾-l juhtumitest ilmnes, et isikul oli alkoholitarvitamise häire.

Allikas: justiitsministeerium