Indrek Sirk: joobes juhtimine on eelkõige sotsiaalne probleem

Foto: Shutterstock

Kui sõidate autoga Tartust Tallinna ja teile sõidab vastu umbes kolmsada autot, siis võite üsna kindel olla, et vastutulevate autode juhtidest on kaks-kolm alkoholi tarvitanud. Mida teha, et taolist karmi statistikat muuta, ja kas karistused muudavad olukorda paremaks?

Politseioperatsiooni „Kõik puhuvad“ statistika järgi on Eestis alkoholi tarvitanud sõidukijuhtide arv 0,7–0,9 protsenti ehk iga 200 sõiduki kohta üks-kaks joobes juhti. Möödunud aastal kontrollis politsei 897 889 sõidukijuhti ning nende kontrollide käigus avastati 6582 alkoholi piirmäära ületanud sõidukijuhti ehk 0,7 protsenti kõigist kontrollitutest. Arvestades politseikontrolli võimekust ning Eestis sõitvate autode arvu, suudab politsei avastada ainult murdosa kõigist roolijoodikutest. Nii näiteks selgus Soomes 2008. aastal tehtud uuringus, et inimene sai sõita purjus peaga keskmiselt 227 korda, enne kui politsei ta lõpuks avastas.

Joobes juhtimisest rääkides tõi advokaadibüroo Sirk ja Saareväli vandeadvokaat Indrek Sirk kõigepealt positiivsena välja selle, et võrreldes 1990ndatega on joobes juhtide arv siiski kordades vähenenud.

1998. aastal oli alkoholi tarvitanud juhte kontrollitutest 1,5–2 protsenti ehk aastas 12 000 – 15 000. Statistikaameti andmetel kahanesid joobes sõidukijuhtide põhjustatud õnnetused 2020. aastal võrreldes 1992. aastaga 44 ning nendes hukkunute arv võrreldes 1998. aastaga suisa 81 protsenti. Kui arvestada, et autode arv oli toona ligi kolm korda väiksem, siis on joobes juhtide arv muljetavaldavalt vähenenud.

„Üks põhjus, miks meile paistab, et joobes juhtidega toimub kogu aeg õnnetusi, peitub ka selles, et meedia võimendab neid ja siis tundub, et joobes juhte on väga palju,“ rääkis ta, lisades, et on nõus väitega, et ka üks joobes juht on ilmselgelt liiast.

Joobes juhtimine kui sotsiaalne probleem

Indrek Sirk on kindlalt seda meelt, et joobes juhtimine on eelkõige sotsiaalne probleem, ja seda kinnitab ka statistika. Tervise Arengu Instituudi hiljuti tehtud uuring kinnitas, et Eesti elanikud tarbisid 2022. aastal täiskasvanud (15+) elaniku kohta keskmiselt 11,2 liitrit absoluutalkoholi, mida on 1,2 protsenti rohkem kui aasta varem. Otseselt alkoholist põhjustatud haigustesse ja alkoholist põhjustatud õnnetuste tõttu suri 845 inimest, mis on viimaste aastakümnete halvim näitaja.

„Joobes juhtimine on sotsiaalne ja meditsiiniline probleem ning kui inimene istub joobes rooli, siis see pole põhjus, vaid juba tagajärg,“ rääkis ta.

Kaudselt soosib joobes rooli istumist ka Eesti hajaasustus, kehv ühistranspordikorraldus ja ka sõidukijuhtide enda soovimatus planeerida, kes sünnipäevalt koju sõites rooli istub. Indrek Sirgu sõnul ei toeta autovaba liikumist ka Eesti kliima, sest ega talvel ja pimedal sügisel ratta selga ei istu. Siinkohal tõi Sirk välja ka mõtte, et kuigi elektritõukerataste juhtimine on joobes keelatud, oleks see siiski alternatiiv joobes rooli istumisele. Elektritõukeratta õnnetusse sattudes oleks kahju väiksem – nii karmilt kui see ka ei kõla.

Mis takistaks joobes rooli istumist?

„Võtmesõna on minu meelest planeerimine. Kui lähen sünnipäevale, kus tarvitatakse alkoholi, siis planeerin oma sõidud nii, et mul ei teki vajadust joobeseisundis autorooli istuda,“ rääkis ta.

Vandeadvokaadi sõnul on hea meel tõdeda, et ühiskonnas on joobes juhtimise suhtes tekkimas nulltolerants: paljud roolijoodikud tabab politsei vihjete põhjal ja järjest rohkem on neid meelekindlaid kodanikke, kes ei lase oma sõpra purjus peaga rooli. Loomulikult võib see rikkuda ajutiselt sõprade- või lähedastevahelised suhted, kuid ta on seda meelt, et tõelise sõbra olemust näitab pigem meelekindlus keelata lähedasel tegemast rumalusi.

„Vahelejäämise ega õnnetusse sattumise hirm ei hoia joobes juhti tagasi, kuna üldjuhul pole tal esimene kord joobes rooli taha istuda. Alkoholi tarvitanuna on enesehinnang kõrgem ning enesekontroll nõrgem. Otsus mitte rooli istuda peab olema juba enne alkoholi tarvitamist ja põhimõtteline,“ ütles Sirk.

Paraku on tema hinnangul Eestis piisavalt palju funktsioneerivaid alkohoolikuid, kes tulevad üldiselt oma eluga toime, kuid tarvitavad liiga palju ja liiga sageli, mistõttu osa elulisi toimetusi tuleb teha joobeseisundis, sh juhtida autot.

Seetõttu ei usu Indrek Sirk, et karistuste karmistamine lahendab joobes rooli istumise probleemi. Tema hinnangul on võtmesõnad kogukondlik teadlikkus ja kontroll, et sõpra-tuttavat ei lasta purjus peaga rooli.

2022. aastal juhtus 47 surmaga lõppenud liiklusõnnetust, milles hukkus 50 inimest, kus 16 juhul oli üks osalejatest joobes, sh ühel juhul oli juht tarvitanud narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Jalakäijatega juhtus kümme õnnetust ning kolm hukkunud jalakäijat olid õnnetuse hetkel joobes.

Kuidas mõjutab alkohol juhi käitumist?

Juba väike kogus alkoholi juhi veres pärsib tema otsustusvõimet, tähelepanu ja reaktsioonikiirust, tekivad probleemid kiiruste ja vahemaa hindamisel, kursi hoidmisel ning vaateväli aheneb kitsamaks, mis tähendab, et külgedel toimuvat ei tajuta.

Kuigi inimene ei pruugi seda ise tajuda, tekib liigne enesekindlus ja juba 0,2 mg/g alkoholi veres mõjutab autojuhi sõiduvõtteid.

0,5 mg/g rooli minnes kasvab autojuhil liiklusõnnetusse sattumise tõenäosus kaine juhiga võrreldes kolm korda ning fataalsesse liiklusõnnetusse sattumise tõenäosus juba viis korda. 1,5 promilli alkoholikoguse puhul veres on surmajuhtumiga lõppevate õnnetuste määr umbes 200-kordne võrreldes kainete juhtidega.

Üle 0,5 mg/g joobe puhul on raskused pikivahe hoidmisel ka siis, kui eessõitev sõiduk liigub ühtlasel kiirusel. Samuti ilmnevad probleemid koordinatsioonis. Ka lähenevate sõidukite kaugust, parkimiskoha suurust ja gabariite tajutakse valesti ehk tekivad tajuprobleemid. Samuti mõjutab see oluliselt reaktsioonikiirust, mis 0,5 mg/g joobe puhul pikeneb üle 25%.

Joobe kasvades on juhi silmade pilk üha enam suunatud vaatevälja keskkohta ja vähem liigutatakse silma n-ö äärealale – süveneb tunnelnägemine.