/nginx/o/2022/05/05/14528755t1h6a70.png)
/nginx/o/2023/08/17/15528189t1hf621.jpg)
2022. aastal sõidukijuhtide seas läbi viidud küsitlusuuringu põhjal tunnistas pea iga teine sõidukijuht, et sõidab linnas lubatust suurema sõidukiirusega. Samas on liiklusõnnetuse tagajärgede raskus otseses seoses kiirusega: kokkupõrkekiiruse vähenedes 50-lt km/h 40-le väheneb jalakäija hukkumise tõenäosus ligikaudu kaks korda ja pea samavõrd suureneb jalakäija hukkumise tõenäosus, kui kokkupõrkekiirus on 10 km/h võrra suurem kui 50 km/h.
2022. aastal sõidukijuhtide seas läbi viidud küsitlusuuringu põhjal tunnistas 47 protsenti juhtidest, et sõidab linnas lubatust suurema sõidukiirusega. Sealjuures 10–20 protsenti juhtidest ületab kiirust enam kui 10 km/h. Lisaks ei võta juhid sõidukiiruse valimisel piisavalt arvesse ilmastiku- ja teeolusid ning liikluskeskkonda, kus liigutakse, ja valitakse sõidukiirus, mis ei sobi oludega kokku. Mida selline esmapilgul mitte väga suur kiiruseületus linnakeskkonnas kaasa toob?
Transpordiameti liiklusekspert Raul Rom ütles, et kui hästi lühidalt vastata, siis suurendab linnas lubatud sõidukiiruse ületamine oluliselt tõenäosust sattuda liiklusõnnetusse. „Suuremal kiirusel juhtunud liiklusõnnetusega kaasnevad ka raskemad tagajärjed selles osalejatele – sagedamini just jalakäijatele, jalgratturitele, kergliikurijuhtidele,“ rääkis ta.
Seda kinnitab ka teiste riikide kogemus. Kui Helsingi kesklinnas hakkas 1992. aastal kehtima kiiruspiirang 40 km/h, vähenes jalakäijatega juhtunud õnnetuste arv drastiliselt ja seda vaatamata asjaolule, et 1990. aastate teisel poolel autokasutus kasvas.
Jalakäija hukkumise risk on liiklusõnnetuse korral otseses sõltuvuses sõidukiirusest. Kui auto sõidab jalakäijale otsa kiirusega 50 km/h, on hukkumise risk seitse korda suurem kui kiiruse 30 km/h puhul. „Kuival teekattel on auto peatumisteekond kiiruselt 40 km/h pidurdades u 20 m, kiiruselt 50 km/h pidurdades u 28 m,“ tõi Rom näite.
Karm reegel: auto võidab alati
„Kui jalakäija astub ülekäigurajale 20 m eespool 40 km/h liikuvat autot, siis kuival teel pidurdades on võimalik auto napilt enne jalakäijat pidama saada. Kiirusel 50 km/h see enam ei õnnestuks ja auto paiskuks jalakäijale otsa kiirusega 37 km/h, jäädes seisma alles 8 m pärast. Kiiruselt 60 km/h 20 m enne ülekäigurada pidurdades paiskuks auto jalakäijale otsa juba kiirusega 55 km/h, mis 60-protsendise tõenäosusega põhjustaks jalakäija surma. Märjal või libedal teel pikeneb peatumisteekond märgatavalt ning ühes sellega suureneb liiklusõnnetuse raskete tagajärgede tõenäosus.“
Kuna auto ja jalakäija või jalgratturi massierinevus on tohutu, siis füüsikaseaduste järgi absorbeerib kokkupõrkel vabaneva energia peamiselt kergem objekt. Teisisõnu: kui auto ja jalakäija kokku põrkavad, siis jääb jalakäija kaotajaks, seda enam, et ta on ilma igasuguse kaitseta. Kuid ka siin mängib peamist rolli auto kiirus. Kiiruse 32 km/h puhul hukkub õnnetuse tagajärjel 5 protsenti õnnetusse sattunud jalakäijatest, kuid 64 km/h kiiruse puhul on see protsent juba 85.
Suurim oht: ülekäigurajad
Valdav osa asulates aset leidnud jalakäijaõnnetustest on seotud sõidutee ületamisega. Neist omakorda suurem osa juhtub reguleerimata ülekäigurajal. Uuringutest on küll nähtav sõidukijuhtide valmisolek jalakäijale teed anda, kuid sellegi poolest annab vaatlustulemuste põhjal Eesti suuremates linnades ülekäigurajal jalakäijatele teed vaid 72 protsenti autojuhtidest. Raul Romi sõnul on ülekäigurajal jalakäija hukkumisega seonduvate õnnetuste puhul üheks oluliseks tunnuseks ebasobivalt suur kiirus ülekäigurajale lähenedes. „Paljudel autojuhtidel on harjumus reageerida vaid nähtavale takistusele, kuid mitte suurema ohutasemega keskkonnale. Sellisel juhul jääb aga reaalsele ohule reageerimiseks aeg ja teepikkus napiks, mis on sageli ülekäigurajal teed ületavatele jalakäijatele otsasõitude põhjuseks,“ selgitas ta.
See tähendab, et autojuht peab juba ülekäigurajale lähenedes valima õigeaegset reageerimist võimaldava sõidukiiruse, kuna siis õnnestub ohu ilmnedes ka õnnetusse sattumist vältida.
Kuigi liiklusõnnetuste absoluutarvud väljendavad kõigist vanuserühmadest liiklejate õnnetustes osalemist, on üks suurim ohuallikas lapsed ja eakad. 2022. aastal tehtud laste liiklusuuringu põhjal on ohtlikku olukorda reguleerimata ülekäigurajal sattunud 44 protsenti 10–14-aastastest lastest, s.o 25–36 000 last, kusjuures see näitaja on aastaga märgatavalt kasvanud.
Reguleerimata ülekäigurajal on liiklusohtlikku olukorda sattunud eriti 10–14-aastased tallinlased, aga ka teiste suuremate linnade lapsed. Liiklusohtlikku olukorda on enim satutud seetõttu, et sõidukijuht põikas kiirust vähendamata mööda või esimese raja sõiduk peatus, teise oma mitte. Mõlemad põhjused on enim suurte linnade probleem. Viimasel paaril aastal on need ohtu sattumise põhjused sagenenud.
Raul Rom täpsustas, et lapsed ja eakamad inimesed ei pruugi suuta liiklusolusid täiskasvanuga võrdväärselt tajuda ning neis samaväärselt hakkama saada. „Lisanduvad ka füüsilised erisused – kasv, kõndimise kiirus jm, mistõttu on neid lihtsalt raskem märgata,“ lisas ta.
Kuidas vältida linnas liiklusõnnetusse sattumist?
Ära ületa lubatud kiirust – linnakeskkonnas on jalakäijate, jalgratturite, kergliikurijuhtide suure osakaalu tõttu ka vähene piirkiiruse ületamine ohtlik.
Ole topelt tähelepanelik reguleerimata ülekäigurajale lähenemisel – ole valmis andma teed nagu lähenemisel tee andmise kohustusega ristmikule.
Arvesta võimaliku ohuga pöördel või õuealalt, parklast ja teega külgnevalt alalt välja sõites – anna lõikuvat sõiduteed ületavale jalakäijale, jalgratturile, kergliikurijuhile teed.
Arvesta võimaliku ohuga manööverdamisel (autoga tagurdamisel) – enne liikuma hakkamist veendu, et auto läheduses (ees, taga, küljel) ei ole jalakäijat.
Jalakäija, hoolitse ka ise oma ohutuse eest. Enne sõidutee ületamist peatu, vaata, veendu – loo silmside läheneva sõiduki juhiga.
Jalgrattur ja kergliikurijuht, kui sõidad jalgratta- ja jalgteel, vähenda enne sõidutee ületuskohani jõudmist kiirust, jäta autojuhile võimalus sind õigeaegselt märgata.
Täiskasvanu, lapsega liigeldes või lapsi märgates arvesta, et laps võib jääda suuremate objektide varju – hinda liiklust lapse vaates, lapse silmade kõrguselt.