Liikuvusekspert: kiiruse vähendamine muudab liiklemise sujuvamaks ja turvalisemaks

Foto: Shutterstock

Teedeinseneri haridusega Liikuvusagentuuri ekspert Marek Rannala sõnul saab linnaliikluse muuta tunduvalt turvalisemaks ja kõigile liiklejatele mõnusamaks õigete linnakeskkonna disainimeetoditega ning ka piirkiiruse vähendamisega.

Alustame kohe müüdimurdmisega. Kas peab paika väide, et kui vähendada linnas autode kiirust 30 km/h, siis toob see kaasa väiksema autode läbilaskevõime ja autod on linnatänavatel pikemat aega?

See on müüt. Eestis on kõige suurem läbilaskevõime mõõdetud just kiirusel 30 ning see on ekspertide ringile üldteada, et kiiruse vähenedes vähenevad pikivahed (iga auto võtab vähem ruumi) ja paraneb liikumise sujuvus. Seega ei ole mingit alust väitel, et piirkiiruse vähendamisel suurenevad ummikud. Liiklus on 30-ga rahulikum, sest väheneb kiirendamine ja pidurdamine. Aeglasem kiirus tähendab märgatavalt madalamat mürataset ja sujuvam liikumine tähendab väiksemaid emissioone.

Autode pikemalt tänaval viibimise jutt on teine müüt. Mis häirib rohkem, kas puhtalt auto viibimine tänaval või auto tekitatud oht/müra/heitgaasid? Kui see küsimus veel mõtet kohale ei viinud, siis kas 100-ga linnatänaval mööduv auto on meeldivam kui 50-ga mööduv? Möödub ju poole kiiremini ...

Need teadmised on meil kirjalikul kujul olemas üle kahekümne aasta – ajast, mil Helsingis kiirusi langetati ja selle põhjal analüüs koostati. Eesti linnade senine transpordipoliitika on aga olnud autokeskne selles mõttes, et iga hinna eest on üritatud tagada maksimaalset läbilaskvust ja kiirust, seda tegelikkuses kõigi teiste liikumisviiside ja elukeskkonna kvaliteedi arvelt. Praktikas on see toonud kaasa autokasutuse, ummikute ja kõigi teiste negatiivsete mõjude kasvu. Jääb üle loota, et Tallinna viimase aja kaadrimuudatused selles valdkonnas toovad kaasa uue arengusuuna.

Kas nõustute väitega, et Eesti suuremad linnad on üleautostunud?

Asi on ebaproportsionaalselt ühes suunas läinud. Ma töötasin Tartus aastaid Plaskus (hoone Tartus Turu ja Riia tänava ristmikul), kus kontori aknast ei saa kuidagi mööda vaadata asjaolust, et koos pöörderadadega on Turu-Riia ristmiku jõepoolsel harul kaheksa sõidurada. Kui samas öeldakse, et rattaradade jaoks ristmikul ruumi ei ole, siis on ka ütleja mõtteviis selgelt üleautostunud. Tartu linnavalitsus kaalus möödunud aastal Riia tänaval liikluskorralduse muutmist, et anda ajutiselt seal mõlema suuna üks sõidurada rattaliiklusele. Kulisside taga läks aga vastuseis nii tugevaks, et otsustati muudatus ära jätta ja tuua otsuse ettekäändeks „liiga ohtlik“ lahendus. Absoluutselt ohutut lahendust pole olemas, aga hilisem praeguse olukorra audit näitas, et rattaga liikuja jaoks on Riia tänaval hulk kohti, kus on võimalused surmaga lõppevateks avariideks. Loodan väga, et Riia tänaval midagi sellist ei juhtu, aga ma ei tahaks olla eelmise aasta otsuse tegijate nahas, kui see siiski nii peaks minema. Siis tuleb vastutada.

Liiklusekspert Johannes Pirita väitel pole Eesti probleem mitte kiirus, vaid liikluskultuur. Kuid piirkiiruse alandamine aitab tema hinnangul kujundada rahulikumat liikluskultuuri. Seega, kas võib öelda, et üks lahendusi oleks Eesti linnades piirkiiruse vähendamine?

Sellega on nii ja naa. Ühelt poolt olen temaga nõus, liikluskultuur on meil selgelt probleem. Sellest kirjutas hiljuti Ronald Liive ja ma olen temaga absoluutselt nõus. Teisalt nõustun Jan Gehliga, kelle sõnul kujundame kõige pealt meie oma linnu ja siis hakkavad linnad kujundama meid. Ma ütleks, et liiklusega on sama – meie liikumiskeskkond on kujundanud, mis liikumisviisiga liigume ja kuidas selles keskkonnas käitume. Ainult kiiruspiirangu märkide paigaldamine ei aita, olgu nad siis plekist või elektroonilised/muudetavad. Mõni näide.

Esimese näitena, aastakümneid on meil sõiduteid projekteeritud kiiruspiirangust 10 km/h suuremale projektkiirusele. See tähendab, et sõiduraja laiused, horisontaalkõverad, ohutusribad ja kõik muud tänava elemendid vastavad sellele kiirusele. Ja siis oleme hädas, et miks sõidetakse kiiremini.

Teise näitena on Tallinnas väga palju ristmikke, kus enne ja pärast ristmikku on lisarada, mis võimaldab ristmikku läbida mitmel rajal ühe asemel. „Edasipüüdlikumad“ juhtidest kasutavad neid võimalusi väga agaralt, sööstes põhirajast mööda ja trügides pärast ristmikku tagasi põhirajale. Tulemuseks ei ole mitte kahekordne läbilaskvus ristmikul, vaid üle lubatud kiiruse möödasööstud lisarajal, seiskumiseni aeglustuv põhirada, vähenenud läbilaskvus ja liikluskorraldusega tekitatud turbulentsi tõttu hulk närvilisi roolikeerajaid.

Kolmanda näitena võib tuua künnised, millest ei saa lubatud kiirusega üle sõita. Tagajärjeks on pidurdused-kiirendused, lubatust kiiremini sõitmine, närvilised juhid, müra ja heitgaasid.

Seega on olemas üks väga oluline tegur liikluskultuuri parandamiseks: see, kuidas disainime oma liikumisruumi.

Kuidas disainida linnaruumi nii, et liiklus oleks rahulikum ja oleks ka õnnetusi vähem?

Prioriteet tuleb viia läbilaskvuselt ja kiiruselt ohutusele ja sujuvusele. See võtab ühtlasi kunstlikult vähemaks teiste liikumisviiside ja elukeskkonna kvaliteedi arvelt autoliiklusele tekitatud eeliseid. Esiteks tuleks eemaldada üleliigne sõidutee ruum ja lõpetada autoliikluse kasvuprognoosi põhine planeerimine. Sellega vähenevad igasugused sööstmise ja möödumise võimalused, raskesti hoomatavad ülisuured ristmikud saab teha intuitiivseks ning lisaks tekib väga paljudes kohtades normaalselt ruumi ka teiste liikumisviiside ja ülejäänud vajalike tänavaelementide jaoks.

Teiseks: projekteerida vastavalt eesmärkkiirusele nii, et sellel kiirusel on kõige mugavam ühtlaselt liikuda ja lubatust kiiremini sõitmine muutub ebamugavaks. See tähendab eeskätt kitsamaid sõiduradu ja väiksemaid pöörderaadiusi. Samas peavad rahustavad elemendid olema lubatud kiirusel mugavalt ja ohutult läbitavad. Need on väga üldised ja lihtsad põhimõtted, kuid nende järgimine on ka Eestis mitmetes kohtades toonud kaasa rahuliku ja normaalselt toimiva liikluse.