Piirkiirusel on põhjus – juba väike kiiruseületus võib olla tappev

Kas teadsite, et uuringute kohaselt ületab iga teine juht linnaliikluses piirkiirust ja tõenäoliselt pole sõidukijuhti, kes poleks kasvõi korra linnaliikluses piirkiirust ületanud? Tihti jääb mulje, et hoog võetakse maha alles siis, kui nähakse politseid. Kas tõesti kardetakse politseid ja trahvi rohkem kui võimalikku kokkupõrget kergliikuri, jalakäijaga või teise sõidukiga? Kui nii, siis on see ülimalt vale ja hoolimatu nii enda kui ka teiste liiklejate suhtes.

Möödunud aastal viidi sõidukijuhtide seas läbi küsitlusuuring, millest selgus, et linnades ja asulates sõidab lubatud suurima kiiruse piires vaid 51 protsenti juhtidest. See tähendab, et linnades, kus kergliikluse suure osakaalu tõttu on ka vähene piirkiiruse ületamine ohtlik, sõidavad lubatust suurema kiirusega pooled sõidukijuhtidest.

Transpordiameti liiklusohutuse osakonna ekspert Sirli Tallo ütles, et liikluspildis tähendab see, et jalakäijatel, jalgratturitel ja tõuksijuhtidel on tunduvalt keerulisem teed ületada, sest see on neile üliohtlik. „Piirkiirus on linnas 50 kilomeetrit tunnis ja kui juht seda ületab, siis on väga suur oht, et ta ei jõua õigel ajal peatuda,“ rääkis ta.

Sellega on seletatav ka soov piirata linnas piirkiirust, kuna sellega paraneb jalakäijate ja kergliiklejate ohutus mitu korda. Kui linnas alandada piirkiirus 40 kilomeetrile tunnis, suureneb sõidukijuhi vaateväli märgatavalt ja tal on rohkem aega reageerida. Näiteks kui mootorsõidukijuht sõidab 50-kilomeetrilise tunnikiirusega ja juhtub kokkupõrge kergliikuri või -liiklejaga, siis jalakäija hukkumise tõenäosus on umbes 40 protsenti. Kui vähendada sõidukiirust näiteks 40 kilomeetrini tunnis, siis on hukkumise tõenäosus poole väiksem.

Liikuvusagentuuri liikuvusekspert Tõnis Savi lisas, et piirkiiruse vähendamisel on mõju ka keskkonnale, sest kui projekteerida linnaliiklus väikesemale kiirusele, siis väheneb autode ruumivajadus. „Teine pool on müra. On teada, et kuskil 30 km/h juures ületab rehvimüra mootorimüra ehk sinnamaani saame tegelikult müratasemeid kontrollida,“ rääkis ta. „Kui kiirendame pidevalt 50 km/h-ni ja sealt tagasi, siis on teada, mis toimub heitgaasidega. Saasteallikas on ka rehvi- ja piduriklotside tolm.“

Linnad on loodud inimestele, mitte autodele

Möödunud aastal hukkus Eestimaa teedel 11 jalakäijat, neist kuus just linnaliikluses. Erinevaid vigastusi said 290 jalakäijat, neist 84 raskeid tervisekahjustusi. Linnad on loodud inimestele – lihtne tõde, mis unustatakse autokeskses tänavaruumis. Seetõttu pole imestada, et enim liiklusõnnetusi juhtub jalakäijatega asulasisestel teedel ja tänavatel, kus ongi kergliiklejate osakaal väga suur. Tervelt 87 protsenti jalakäijatega aset leidnud õnnetustest toimusid asulas.

Sirli Tallo sõnul on meil kõige rohkem ohustatud liiklejad lapsed ja eakad, kuna nende tähelepanu on hajutatud. „Nad on küll koolitatud, et nad peavad peatuma, vaatama ja veenduma, aga inimesed on paraku ekslikud,“ rääkis ta, lisades, et peamiselt juhtuvad õnnetused just reguleerimata ülekäiguradadel. Reguleerimata ülekäiguraja ületamine on nii lapsele kui eakale problemaatiline, sest nad ei ole valmis sõidukijuhtidega arvestama. Nad ei taju kaugust ega hooma, kas juht on neid märganud või mitte.

Uuringutest on välja tulnud, et ka bussipeatustes juhtub jalakäijatega õnnetusi. Jalakäijad tulevad tee äärde bussi eest või tagant, soovides teed ületada, aga see on väga ohtlik. „Kõigepealt tuleks ikkagi lasta bussil bussipeatusest minema sõita ja vaadata, kas tee on piisavalt vaba. Kui bussipeatuse lähedusse on tehtud teeületuse koht, tuleks kindlasti kasutada seda,“ rääkis Tallo.

Riske on ka parklates, kus autod tagurdavad ning eakas inimene või laps võib jääda nende taha. Suurtel autodel on pimenurgad, kuhu sõidukijuhid tegelikult ei näe – siit ka sõnum jalakäijatele, et kui veok hakkab tagurdama, tuleb sellest eemale hoida. Teatud ohud on ka pööretel, sest kui suur veok pöörab, ei pruugi selle juht pimenurga tõttu teed ületavat jalakäijat näha.

Kurjajuur – suur kiirus

Ülekäigurajal jalakäija hukkumisega seotud õnnetuste puhul on üks peamine tegur auto ebasobivalt suur kiirus ülekäigurajale lähenedes. Paljudel autojuhtidel on harjumus reageerida vaid nähtavale takistusele, kuid mitte suurema ohutasemega keskkonnale. Sellisel juhul jääb reaalsele ohule reageerimiseks aeg ja teepikkus napiks, mis on sageli ülekäigurajal teed ületavatele jalakäijatele otsasõidu põhjuseks.

Sõidukijuht peab olema ülekäigurajale lähenedes tähelepanelik ja valima õigeaegset reageerimist võimaldava kiiruse. Kindlasti tuleb teed anda pööretel. Käes on september ja lapsed on tagasi koolis, seega peab eriline tähelepanu olema haridusasutuste ümbruses. Mootorsõidukijuhid ei tohi roolis tegeleda kõrvaliste tegevustega, aga ka jalakäijad peavad veenduma ohutuses, enne kui sõiduteele astuvad.

Nagu öeldud, toimub valdav osa jalakäijate õnnetustest ajal, mil jalakäija on sõiduteed ületamas. Suurem osa neist õnnetustest juhtub omakorda reguleerimata ülekäiguradadel. Näiteks möödunud aastal sattus reguleerimata ülekäigurajal ohtlikku olukorda 44 protsenti 10–14aastastest lastest, mis on 25 000 – 36 000 last. Liiklusohtlikku olukorda on enim satutud seetõttu, et sõidukijuht põikas kiirust vähendamata mööda või esimese raja sõiduk peatus, teise oma mitte.

Pidurdusteekond on ruutsõltuvuses auto kiirusest

Sõidukoolitaja Indrek Madar tegi Liikleja saates katse, kus ta võrdles pidurdusteekonna pikkust auto sõidukiirusega. Kas teadsite, et pidurdusteekonna puhul on tegu ruutsõltuvusega, kus kiirust kaks korda tõstes kasvab pidurdusteekond neli korda? Kiirusega 30 km/h on pidurdusteekonna pikkus viis meetrit, 60 km/h puhul juba 20 meetrit. Õnneks kehtib see seadus ka teistpidi – kiirust vähendades väheneb ka pidurdusteekond. Samas lisandub siia reageerimisaeg. Reageerimiseks kulub aega minimaalselt üks sekund, aga selle jooksul läbib auto 50 km/h kiirusega liikudes 14 meetrit. Seega võib ka väikene kiiruseületus olla jalakäijaga kokkupõrke puhul elu ja surma küsimus.