Nutikas loomatuvastussüsteem tagab turvalise tee nii metsloomadele kui ka juhtidele

Foto: Shutterstock

Eestis on valdavalt hajaasustus, kus maanteed kulgevad põldude ja metsade vahel, mistõttu pole imestada, et õnnetused metsloomadega on meie maanteedel enam kui sagedased. Kui soovime autodega liikuda kiiresti, aga samas turvaliselt, on vaja tagada teede ümbruses turvaline liikumine ka metsloomadele, nagu näiteks Kose-Võõbu maanteelõigul.

Häirekeskuse andmetel toimub Eesti liikluses iga aasta ainuüksi metskitsedega keskmiselt 5000 õnnetust, millele lisanduvad 200–350 õnnetust põtrade, hirvede ja metssigadega. Kui lisada nimekirja veel kokkupõrked kullilistega, siis ulatub õnnetuste arv metsloomade ja -lindudega aastas kuni 6000ni.

Kolm aastat tagasi avati Tallinn-Tartu maantee Kose-Võõbu 23 kilomeetri pikkune 2 + 2 teelõik, kus lisaks kahele ökoduktile, mitmele väikeuluki- ja konnatunnelile, sillaalustele kallasradadele ja ulukitaradele võeti esmakordselt kasutusele samatasandilised ülepääsud koos nutika loomatuvastussüsteemiga. Suurulukite tuvastussüsteem on üles ehitatud nii, et metsloomade teeületused ning nendega seotud risk liiklejatele on kontsentreeritud üksikutesse tarakatkestusega kohtadesse, samas kui ülejäänud lõik on terves ulatuses loomataradega piiratud. Teeületuskohtades on sõidusuundi eraldava keskpiirde asemel punased postid ja eraldusriba, et loomad saaksid üle tee liikuda. Looma lähenemisel tuvastab radarisüsteem ohu, hoiatusmärk hakkab vilkuma ja häire on liikleja jaoks lihtsasti märgatav.

Transpordiameti liiklusjuhtimiskeskuse liiklusinfo koordinaator Brita Puusemp rääkis, et nutikas loomatuvastussüsteem koosneb kümnest radarist, millest viis on ühel ja viis teisel pool teed. Lisaks radaritele on süsteemis veel termokaamera. „Need radarid skaneerivad pidevalt taraga piiramata maanteeäärset ala ja kui nad tuvastavad liikuva objekti, käivitub kohe häiresüsteem,“ rääkis ta. Häiresüsteem omakorda koosneb muutuva teabega märkidest, mis teavitavad sõidukijuhte ohust teel ning sellest johtuvalt ka kiiruse alandamisest.

Teeületuskohtade juures on heades oludes kiirus ka valgel ajal piiratud 100 km/h. Põhjus on selles, et metsloomad võivad joosta ootamatult kiiresti: radarid on metskitsede jooksukiiruseks mõõtnud üle 35 km/h ning sellise kiirusega kits jõuab metsaservast teele ligikaudu kolme sekundiga. See seletab ka põhjuse, miks on selles piirkonnas alati aeglasem piirkiirus – juhtidel peab jääma aega reageerida.

Loomad on teeületuskohad omaks võtnud

Kolme aasta pikkuse kogemuse põhjal võivad Transpordiameti spetsialistid kinnitada, et metsloomad on teeületuskohad omaks võtnud. Neid kasutavad kõige aktiivsemalt metskitsed, põdrad ja väiksemad ulukid, aga teed on ületanud ka metssead, karud ja ilvesed.

Kuigi selle aja jooksul on teelõigul toimunud siiski mõni ulukiga kokkupõrge, on Puusempi sõnul süsteem ennast igati õigustanud. „Ükski süsteem pole täiuslik ja sellega peavad ka juhid arvestama, aga kui meil poleks sellel teelõigul nutikat tuvastussüsteemi ja loomatarasid, siis poleks seal võimalik lubada ka 120 km/h tunnikiirust,“ rääkis Puusemp, kelle sõnul ei pea sõidukijuhid alati ettenähtud piirangutest kinni, kuigi see vähendaks oluliselt juhi reageerimisaega.

„Oluline on teada, et ulukite ületuskohas kehtib liiklejatele peatumiskeeld, sest häire käivitub ka inimeste peale. Liiga tihti on olukordi, kus sõidu- ja metsapeatust tehakse just selles alas, käivitades endale teadmata süsteemi ja alandades teistel liiklejatel kiirust, mõnikord koguni pool tundi järjest. Selline valehäire käivitamine vähendab liiklejate usaldust süsteemi toimimisse,“ lisas ta.

Loodusfotograaf ja keskkonnahariduse edendaja Val Rajasaar kutsus autojuhte suhtuma hoiatustesse täie tõsidusega. „Tuvastussüsteemid on rajatud rohekoridoridesse, kus metsloomi liigub tavapärasest rohkem. Tegelikult ongi tuvastussüsteem nutikas alternatiiv ökoduktile,“ rääkis ta. „Kui tuleb hoiatus, et loomad on teele lähenemas, tähendabki see, et loomad on teele lähenemas ja juhil tuleb kiirust vähendada.“

Eriti tähtis on enda ja teiste ohutuse tagamiseks piirangutest kinni pidada pimedal ajal, kui loomi ei ole teeääres üldse näha ja isegi 90 km/h lähituledega sõites pole võimalik järsku teele ilmuva looma peale reageerida.

„Pimedam aeg on tulekul ning kui liikleja satub häire ajal looma ületuskohale, tuleb kindlasti aeglustada, olla valmis pidurdama ning jälgida tähelepanelikult teed ja teeäärset ala. Ka teiste maanteede puhul, kus näed teeääres hoiatusmärki „loomad“, tuleb arvestada, et seal on metsloomadel peatee ning meie liiklejatena peame olema valmis teed andma,“ toonitas Puusemp.