Metsloomad teel – kuidas nendega kokkupõrget vältida?

Foto: Shutterstock

Eesti on kohati nagu maanteedega palistatud looduspark, kus autoga sõites on pea võimatu metsloomi mitte kohata. Mida peame teadma loomade käitumisest, et viia miinimumini võimalused kohtuda nendega maanteel?

Loodusfotograaf ja keskkonnahariduse edendaja Val Rajasaar on pikki aastaid tegelenud loomade käitumise jälgimisega ja nagu ta ise ütleb, loomadele n-ö pähe pugemisega, et saada teada, miks loomad käituvad just nii ja mitte teisiti. Rääkides loomade käitumisest liiklusohutuse aspektist toonitas Rajasaar, et loomad ja linnud on üsna konservatiivsed tegelased ning autojuhid peavad sellega arvestama.

Kui teele on paigaldatud liiklusmärk „Metsloomad teel“, siis tuleb seda tõsiselt võtta: tegemist on rohevõrgustiku alaga, kus loomad liiguvad keskmisest rohkem, seega on nende teele sattumise oht suurem. „Taolised kohad on välja selgitanud teadlased, jahiseltsid ja liiklusstatistikud. Loomad on väga konservatiivsed ning kasutavad samu radu aastakümneid, kui mitte sadu aastaid, seega tuleb neid liiklusmärke tõsiselt võtta,“ rääkis ta.

Siia haakub ka nähtavuse küsimus. Kuna sügisel algab jälle pimedam aeg, siis tihedama liiklusega maanteedel ei saagi kaugtulesid kasutada. Paraku ei valgusta lähituled piisavalt teeääri ning ka turvalist distantsi, mistõttu on juhil väga raske reageerida ootamatult teele hüpanud metsloomale. „Mina pimedal ajal üle 70 km/h tunnis lähituledega sõita ei julge,“ tõdes Rajasaar. Kui aga teele tormab ootamatult metsloom, siis andis Rajasaar veel ühe näpunäite – ei maksa hakata autoga looma eest või tagant mööda sõitma. Ainus valik on tõhusalt, kuid samal ajal võimalikult sujuvalt pidurdada.

Samuti tasub teada, et suvisel ajal liiguvad sõraliste järel sageli ka nende järeltulijad, mis tähendab, et kui suvel on metskits või põder teele hüpanud, siis võib eeldada, et tema järel liigub noorloomi. Metssead liiguvad karjas aasta ringi, kuna nad teavad, et pealiku läheduses on turvalisem. Kui näete kaugelt, et metssiga läheb üle tee, siis tasub hoog maha võtta – lisa on tulemas.

Tara ei taga turvalisust

Metsloomade puhul tuleb arvestada ka asjaoluga, et loomad on väga kohanemisvõimelised ja need, kes elavad maanteede või inimasustuse lähedal, on tunduvalt julgemad kui nende kuskil laantesügavustes asuvad liigikaaslased. „Paradoks on seletatav sellega, et asulate lähedal on metsloomade territoorium tunduvalt väiksem, nad on harjunud müra ja masinatega, mistõttu on pealinna lähedal palju suurem võimalus kohata maantee ääres metslooma kui kusagil suurte laante vahel,“ rääkis ta.

Val Rajasaar kutsus autojuhte üles mitte looma endale võltsturvatunnet, nähes tee ääres tarasid. „Tegelikult on tarad Eesti maastikul kõige viimane ja meeleheitlikum katse hoida loomad maanteelt eemale,“ rääkis ta. „Turvalisuse mõttes rajatakse neid ainult suurte ristmike ümbrusse ning ka mõni suur maantee on osaliselt tarastatud.“

Tarade oht seisneb selles, et nad lõikavad läbi ajaloolised loomade käigurajad ning kui õigetesse kohtadesse ei ole üle- või altpääse ette nähtud, siis võivad välja kujuneda uued käiguteed, mis tähendab, et loomad hakkavad maanteid ületama hoopis ootamatutes kohtades, kus pole hoiatavaid liiklusmärke. Tarastatud teel sõites peavad juhid arvestama, et kui tarade ja tee vaheline riba on niitmata, siis ei pruugi autojuht tara ääres ulukit näha, sest meie tiheda teedevõrgu tõttu võivad ulukid mõnikord siiski sattuda aedade vahele. Taradele on rajatud loomadele nn tagasihüppe kohad ning kasutatakse kergesti purunevaid võrgukinnitusi, et lõksu jäänud ja paanikasse sattunud loom võiks ennast vigastamata tarast läbi murda, aga miinus on see, et hirmunud loom võib sattuda ka teele, kus tema käitumine on ettearvamatu.

Hea lahendus on ökoduktide ja truupide rajamine, mis on küll kulukas, kuid nagu näitas Transpordiameti tellitud uuring, on loomad hakanud neid omaks võtma. Seires vaadeldi kahe aasta vältel loomade liikumist üle Kolu, Kohatu, Rõõsa ja Nõmmeri ökodukti ning tulemused näitasid, et kõik neli rajatist toimisid hästi. Ökoduktidel on kolme-nelja aasta jooksul suurulukite osakaal kahekordistunud ning koduloomade ja inimeste liikumine on märgatavalt vähenenud. Siinkohal koputaski Rajasaar inimestele südamele, et nemad ökodukte ega väikeulukitele mõeldud suuri truupe ei kasutaks, kuna sellega ajavad nad metsloomad eemale ning vähendavad nende niigi kesiseid võimalusi ohutult teed ületada.

Tegeleme roolis sõitmisega

Paar näpunäidet jagas Rajasaar veel – roolis tuleb tegeleda eranditult juhtimisega, mitte kõrvaliste asjadega, ja sõitmisel tuleb hoida piisavat pikivahet. Samuti soovitas ta kasutada autol ultrahelivilesid, millesse suhtumine on küll vastuoluline, kuid Rajasaar julges väita, et tema kogemuse põhjad need töötavad. „Ega loom loll ei ole. Kui ta on maantee läheduses ja rahulikult oma sisseharjunud radu kasutades automüra vähegi õigel ajal kuuleb, siis ta peatub ja ootab vaikuse saabumist. Kui aga ehmatus tuleb liiga hilja, siis on automaatne reaktsioon põgeneda, mis on targale loomale iseenesest mõistetavalt tagasipöördumine sinna, kust tuldud ja kus teda ei ehmatatud. Sedasi pöörduvadki nad mõnikord ka juba teed ületanuna maanteele tagasi. Selleks tuleb alati valmis olla, kui eemal kauguses on uluk teed ületanud. Teiste juhtide hoiatuseks pange ikka ohutuled vilkuma ja seda ka tee ääres toimetavate loomade märkamisel,“ rääkis loodusmees.