/nginx/o/2022/05/05/14528755t1h6a70.png)
/nginx/o/2023/10/16/15657900t1ha86a.jpg)
Eestis toimub igal aastal ligikaudu 6000 liiklusõnnetust metsloomade ja -lindudega, mis tähendab, et paljud pika sõidustaažiga autojuhid on tõenäoliselt oma juhikarjääri jooksul taolisesse õnnetusse sattunud. Kas me ikka teame, kuidas ulukiga kokkupõrke järel õigesti käituda, ja kas teeme kõik selleks, et vähendada võimalikku kokkupõrkeohtu?
Eesti Jahimeeste Selts on aastaid tegelenud ennetustööga, viimaks ulukitega seotud liiklusõnnetused miinimumini. Kuigi sellel teemal on räägitud aastaid, on suur töö veel teha, sest Eesti mosaiikse maastiku tõttu satub meie teedele palju metsloomi. Teisalt ei õpetata ka autokoolides, kuidas ulukitega kokkupõrget vältida.
Eesti Jahimeeste Seltsi projekti „Ulukid teel“ juht Urmas Salmu on seda meelt, et turvalise sõidu tagavad ka väikesed eelteadmised loodusest ja loomade füsioloogiast. Kõige ohtlikum aeg sõidukijuhile on päikesetõus või tund enne päikseloojangut, sest just siis on liikvel kõige enam metsloomi, kes ärkavad või liiguvad sel ajal oma magamiskohtadesse. Juhtidel tuleb eriti tähelepanelik olla ka n-ö ökotoni nurkades ehk üleminekualadel näiteks põllu ja metsa vahel. Taolistel metsaservadel liiguvad eelkõige metskitsed, kes vajadusel ei jäta juhust kasutamata ja ületavad ka sõiduteed.
Rusikareegel on see, et looma ei tohi hirmutada. „Kui näeme kaugelt, et metsloom on teel, siis tuleb kiirus maha võtta, mitte hakata signaali andma,“ rääkis Urmas Salmu. „Sellega kutsuksime endale õnnetuse kaela, sest loom võib ehmuda ja keerata tagasi teele, sest see tee oli tema jaoks turvaline.“
Kuidas loom näeb?
Sõidukijuhid peaksid kindlasti teadma, et sõralistel, kelle hulka kuuluvad ka metskitsed, põdrad ja metssead, asetsevad silmad külgedel. Seetõttu ei näe nad kahemõõtmeliselt nagu kiskjad, sh inimene, aga kahemõõtmelise vaateta ei oska loom ohu kaugust hinnata. „Metsloom näeb, et auto tuleb, kuid ühel hetkel on see auto kohal ja siis on juba hilja,“ selgitas Salmu. „Loomulikult, kui sõiduk tekitab piisavalt müra, siis heidutab see looma, kuid siit tuleb teine probleem – tänapäeva autod sõidavad liiga vaikselt.“
Silmade asetus selgitab, miks jänes jookseb valgusvihus. Kuna jänes näeb tänu oma peaehitusele ka seljataha, siis autotuled pimestavad teda – kõige mõttekam on autoga seisma jääda ja tuled maha võtta. Kui kõiki neid asjaolusid arvestada, siis on võimalus viia loomaga kokkupõrkerisk miinimumini, kuid kui õnnetus on juhtunud, tuleb tegutseda vastavalt eeskirjadele.
Õnnetusest tuleb teatada
Kui kokkupõrge metsloomaga on toimunud, tuleb peatada sõiduk teepervel ja lülitada sisse ohutuled. Kui õnnetuses sai viga pelgalt metsloom, tuleb helistada telefonil 1247, aga kui viga said ka auto ja autos olevad reisijad, tuleb teada anda häirekeskuse telefoninumbril 112.
Urmas Salmu sõnul on teatamise juures kõige olulisem öelda oma täpne asukoht, et abi jõuaks võimalikult kiiresti juhini, kui inimene on saanud kehalisi vigastusi, või kui vigastatud on uluk ja õnnetuses osalenud juht on veendunud, et metsloom on veel elus. „Siis peaks loomakaitseseaduse valguses püüdma looma piinu võimalikult vähendada. Mida tuleks teha ja kas looma saab ka aidata, seda otsustab juba jahimees,“ rääkis ta.
Kõige lihtsam viis oma asukoht määrata on nutitelefonis kas Google või Apple Mapsi kasutades. Kui helistate numbrile 112, näeb päästekorraldaja üldjuhul helistaja asukohta automaatselt. Kui helistate 1247, siis operaator teie asukohta automaatselt ei näe, kuid asukoha koordinaadid saab operaatorile kas ette lugeda või edastada need e-posti aadressile 1247@1247.ee. Kui aga pole võimalik asukoha koordinaate edastada, on Salmu sõnul abi ka sellest, kui kirjeldada mõnda lähedusse jäävat maamärki, bussipeatust vms.
Kui õnnetus on toimunud ja loom on hukkunud, kuid sõidukil pole midagi viga, võib pärast juhtunust teavitamist edasi sõita. Salmu pani siinkohal südamele, et hukkunud loom tuleb kuidagi märgistada, sest siis on jahimeestel teda pimedas kergem leida.
Häirekeskuse operaatorile tuleb öelda, mis loomaga on tegemist, samuti kas loom on hukkunud või võitleb veel surmaga. Üks oluline detail, mida Salmu esile tõi, on see, et loomale ei tasuks minna lähemale kui kaks meetrit, sest vigastatud loom võib ettearvamatult käituda.
„Juhul kui hukkunud loom on jäänud pimedal ajal keset teed ning kui on vähegi julgust ja jõudu, siis tuleks ta tõmmata teepervele, sest Eestis on piisavalt olnud õnnetusi, kus teised autod on suurel kiirusel otsa sõitnud juba hukkunud loomadele,“ rääkis ta.
Kui sõitsite mööda teel lebavast loomast, siis tuleb ka sellest teatada numbril 1247, sest võib-olla pole sellest õnnetusest teavitatud.
Ühe näpunäite jagas Salmu veel. Kui sõidate ja märkate tee ääres metsloomi, siis andke sellest ohutuledega märku teistele liiklejatele, sest siis saavad ka nemad aru, et teel on mingi takistus ja tuleb olla eriti tähelepanelik.
Kui õnnetus on juhtunud