Kuidas vältida talvel liiklusõnnetusi?

Foto: Shutterstock

Talviste liiklusõnnetuste põhjused on erinevad ja üldiselt on nende taga mitme halva teguri koosmõju. Üks peamisi põhjusi, miks talvel õnnetused juhtuvad, peitub selles, et liiklemist jätkatakse samade sõiduvõtete ja kiirustega nagu suvel. Unustatakse ära või ei mõelda üldse, et teed on libedad ja ka pidurdusteekond seetõttu tunduvalt pikem.

Kagu jaoskonna patrullitalituse juhi Madis Soekaruski sõnul on turvalise sõidu üks olulisemaid tegureid korrektse rehvi kasutamine. „Üldiselt on aasta-aastalt läinud liikluspilt rehvide mõttes järjest paremaks. Juhid oskavad hinnata ja väärtustada kvaliteetseid ja turvalisi rehve. Sellegipoolest peab tõdema, et pilt ei ole veel ideaalne, sest aeg-ajalt märkame ikka liikluses hooajale või nõuetele mittevastavate rehvidega liikuvaid masinaid,“ rääkis ta.

Nõuetele mittevastavate rehvide ohtu ei tohi alahinnata, sest kui liikluses tuleb ette midagi ootamatut ja peab äkitselt reageerima, siis ei pruugi kulunud või vanadusest elastsuse kaotanud rehv juhti aidata. Soekarusk võrdles kulunud rehvidega sõiduki juhti joobes juhi või kiiruseületajaga, sest liigselt kilomeetreid läbinud rehvidega ei pruugi olla võimalik manöövrit õigel ajal ja turvaliselt lõpetada.

Talverehvide puhul tuleb tema sõnul teada rehvi vanust ning vaadata, et mustri jääksügavus oleks hooaja lõpuni sõitmiseks piisav ja vastaks nõuetele. Vastasel juhul ei ole keset talve ohtliku piirini kulunud rehvidest suurt kasu. Ohutus on tema sõnul kõige tähtsam ja rehvide pealt ei tasu kokku hoida. Kui ise rehvide kulumisastet hinnata ei oska, tuleks konsulteerida rehvitöökojaga.

Kiirustamine pole inimõigus

Kindlasti ei tasu tema sõnul halbade ilmaolude korral teedel taga ajada lubatud maksimaalset kiirust. „Piirkiirus pole põhiõigus ning alati on soovituslik sõita keeruliste ilmaolude ja halva nähtavuse korral aeglasemalt. Talvel on tähtis varuda sõitmiseks rohkem aega – nii liiklusesse minnes kui ka sõitu ette valmistades,“ toonitas Kagu jaoskonna patrullitalituse juht.

Väheoluline pole tema sõnul seegi, et enne sõidu alustamist tuleb sõiduk ja juhi vaateväli puhastada. „Kahjuks torkab endiselt aeg-ajalt silma, et kiirustatakse ja ei puhastata enne liiklusesse minemist klaase ega sõidukit lumest. Mõistlik on sõidukisse soetada korralik hari, kraabits või keemilised vahendid, mille abil saab klaasi enne sõidu alustamist korralikult puhtaks. Esiklaas peaks olema ka seest puhas ja uduvaba,“ lisas ta.

Mida tasub teele asudes teada?

Talvel tuleb enne teele asumist tutvuda ilmaprognoosidega, sest teede olukord võib väga kiiresti muutuda. Üks suur oht, mis autojuhte talvel varitseb, on must jää ehk teele tekkinud inimsilmale pea nähtamatu läbipaistev jääkiht. See tekib siis, kui jää või lumi sulavad veeks, mis uuesti ära külmub.

„Must jää võib tekkida näiteks siis, kui temperatuur langeb kiiresti alla nulli ja märg teepind külmub ära. Samuti võib must jää tekkida alajahtunud vihmapiiskadest, mille temperatuur on alla nulli. Piisad külmuvad ära samal hetkel, kui need teepinda tabavad, ning taas tekib läbipaistev jääkiht,“ rääkis Keskkonnaagentuuri sünoptik Kairo Kiitsak.

Tema sõnul tuleb enne sõitma minekut kindlasti tutvuda värske ilmaprognoosiga ja uurida portaalidest, nagu Tark Tee või tik.teeilm.ee, mis seisus on teed, hindamaks libeduseohtu ja vältimaks ohtlike olukordade tekkimist.

„Tuleb meeles pidada, et teepind jahtub palju kiiremini kui õhk. Jahtumine ja jäätumine on kiirem sildadel ja viaduktidel, sest nende all puudub sooja salvestav maapind. Kui teepind on märg, näiteks sademete või lumevallidest sulanud lume tagajärjel, jäätub teepinnal olev vesi enne, kui õhutemperatuur saavutab 0 °C. Õhutemperatuur võib sellistel tingimustel püsida kogu aeg nullist kõrgemal, kuid teepind jäätub, sest selle temperatuur langeb nullist allapoole,“ lisas ta.

Teine teedel valitsev oht on jäävihm, mis kujutab endast osaliselt või täiesti jäätunud vihmapiisku. Lumi, mis läbib sooja (plusskraadidega) õhukihi, sulab vihmapiiskadeks – kui need satuvad uuesti külma (miinuskraadidega) õhukihti, hakkavad nad taas jäätuma. Nii tekivad peenikesed ja tugevad läbipaistvad jääterad diameetriga 1–3 mm. Kui vihmapiisad külmuvad osaliselt, võib tekkinud jääterade keskele jääda külmumata vett. Kõvale pinnale kukkudes võib terake katki minna. Mõnikord jäätuvad vihmapiisad täielikult – siis sajab jääkuulikesi, mis on samuti jäävihma üks vormidest.

„Jäävihm on väga ohtlik, kuna tavaliselt moodustub maapinnale ja esemetele, mille temperatuur on alla 0 °C, väga libe jääkiht. Kui see tekib maapinnal, nimetatakse seda kiilasjääks, kui esemetele, puudele, põõsastele jms, siis jäiteks,“ rääkis sünoptik.