Ravimid liikluskeerises – tuhanded ravimitarvitajad ei tohiks tegelikult juhtida

Foto: Shutterstock

Eesti teedel sõidab tuhandeid autojuhte, kes tarvitavad igapäevaselt ravimeid, mille kõrvaltoimed võivad tekitada kas unisust või tähelepanu hajumist. Pole kahtlustki, et liiklusohutuse seisukohalt on see väga suur probleem.

Eestis kirjutati üheaastase vaatlusperioodi jooksul rahusteid ja uinuteid välja 537 476 retsepti alusel 134 007-le ravikindlustusega isikule. Tegemist on bensodiasepiinide ja Z-ravimitega, mille sagedaim kõrvaltoime on uimasus, lisaks põhjustavad need kognitiivseid (nt mäluhäired, mõttetegevuse aeglustumine) ja psühhomotoorseid häireid (reaktsioonikiiruse, tasakaalu ja koordinatsiooni halvenemine). Viimased on seotud liiklusõnnetuste ja traumade sagenemisega.

Kuigi on raske täpselt öelda, kui palju on iga päev liikluses kõigi taoliste ravimite mõju all olevaid juhte, on alust arvata, et see arv pole väike. Psühhiaater Peeter Jaanson, kes on üle viie aasta tegelenud sõltuvust tekitava potentsiaaliga ehk STP ravimite teemaga, sõnas, et hinnanguliselt on iga päev liikluses palju juhte, kes tegelikult ei tohiks autoroolis olla. „Eestis on pea 7000 inimest, kes saavad iga kuu rohkem kui ühe rahustiretsepti, kuid samas on suur ka nende inimeste hulk, kes saavad rohkem kui kuus retsepti,“ rääkis ta.

Täpsemalt öeldes ostsid veidi enam kui pooled (54 protsenti) kasutajatest uuringuperioodi jooksul bensodiasepiine või Z-ravimeid välja ühe-kahe retsepti alusel, 41 protsendil kasutajatest oli 3–12 retsepti ning viiel protsendil (6798) kasutajatest oli aasta jooksul enam kui 12 retsepti.

„Iga rahusti ja uinuti ravimi omaduste kokkuvõttel on kirjas, et neid ei ole soovitatav kasutada rohkem kui neli kuni kuus nädalat, sest edasi tekib oht saada sõltuvus ja neil on pikaajalisel kasutamisel kognitiivset võimekust, eeskätt mälu, samuti reaktsioonikiirust vähendav toime.“

Oht roolikeerajale

Pidevad rahustite ja uinutite tarvitajad ei ole head sõidukijuhid, sest nende juhtimiseks oluline võimekus on häiritud. Probleemseid rahustite ja uinutite tarvitajaid on Eestis aga üle 7000 ja on alust arvata, et paljudel neist on ka juhiluba.

Eestis on rahustite ja uinutite kasutamise kohta läbi viidud põhjalik uuring, mille kaasautorid on Katrin Kurvits ja Peeter Jaanson. Muu hulgas selgus seal, et võrreldes 25–64-aastaste kasutajatega oli bensodiasepiinide ja Z-ravimite kasutamine eakamate hulgas kaks kuni kolm korda sagedasem. Naised kasutasid ravimeid kaks korda sagedamini kui mehed.

Paraku on nendel ravimitel autojuhile sobimatud kõrvalmõjud. Ehkki bensodiasepiinid on ohutumad kui nende eelkäijad barbituraadid, on nende kasutamine seotud tunduvalt tõsisemate riskidega, kui algul arvati. Peeter Jaanson toonitas, et antud uurimuses käsitleti vaid rahusteid ja uinuteid, kuid samasugust uurimist pole tehtud teiste sõltuvust tekitava potentsiaaliga ravimite, näiteks opioidvaluvaigistite ja gabapentinoidide kohta. Lisaks neile on ohtlikud mõned köha-, nohu- ja allergiaravimid, millel võivad olla kognitiivsed või psühhomotoorsed kõrvaltoimed.

Ravimi infolehte tuleb alati põhjalikult lugeda ja kui seal on kirje „Ärge juhtige autot ega kasutage masinaid/mehhanisme, ravim võib muuta teid uimaseks, halvendada mälu ja kontsentreerimisvõimet“, siis tuleb vastavalt ka käituda ja rooli mitte istuda. Siinkohal on tähtis osa ka ravimeid välja kirjutanud arstil, kellel on kohustus teavitada patsienti kõrvaltoimete asjus.

Eestis on probleemi tõsidust juba mõistetud. Nii jõustusid 2023. aasta detsembris rahustite ja uinutite väljakirjutamise koguselised piirangud, kuid Jaansoni sõnul pelgalt neist ei piisa. „Teema on ülioluline ja sellele tuleb läheneda komplektselt ehk RÕHK meetodil (regulatsioonid, õpetamine, harjumused ja kontroll). Samuti on sotsiaalministeerium kokku kutsunud töörühma, et teemat igakülgselt edasi arendada.

„Näiteks Suurbritannias, Austraalias ja Uus-Meremaal on väga selgelt paika pandud, millised ravimid ja millisel hulgal tarvitatuna on sõidukijuhtimist sedavõrd häirivad, et autot ei saagi juhtida. Minu arvates peaksime neist eeskuju võtma,“ tõdes psühhiaater kokkuvõtvalt.