Kuhu meil kiiret on? Miks ei suudeta kiiruspiirangutest kinni pidada

Foto: Shutterstock

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja regiooni kiiruskaamerate statistika kinnitab, et seitse protsenti juhtidest ületab kiirust, kuid tegelikkuses võib see protsent olla veelgi suurem. Miks me kiirustame ja kas seda on üldse vaja?

2023. aasta kiiruskaamerate statistika kinnitas, et seitse protsenti autojuhtidest ületab kiirust. Tundub, et see on vaid jäämäe veepealne osa, sest Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvetalituse juht politseimajor Taavi Kirss tõdes, et kui ta on liikluses eravärvides autoga, siis sõidetakse temast pidevalt mööda. „Kui sõidan aga politseivärvides autoga, siis koguneb mu seljataha pikk järjekord, nii et tunnen ennast isegi natuke ebamugavalt,“ muigas ta.

Kuigi kiirustamise ohtlikkusest on palju räägitud, tõdes Kirss, et väga palju pole liikluspilt muutunud. Nagu pole muutunud ka autojuhtide suhtumine kiiruse ületamisse – teatud piirides peetakse seda normiks. „Minu jaoks on kiiruse ületamine justkui halb harjumus – piisaks tegelikult lihtsalt otsustamisest, et hakkan käituma korrektselt,“ ütles ta.

Politseiniku väidet kinnitab ka see, et kui kiirust ületanud juhtidelt küsida, miks nad seda tegid, siis otsest vajadust pole kellelgi: kes väidab, et sõitis anonüümses liiklustempos, kes tegi möödasõitu. Paraku ei mõelnud neist politseiniku hinnangul keegi sellele, et isegi väike kiiruseületus suurendab sõidukijuhi tõenäosust sattuda liiklusõnnetusse, rääkimata sellest, et ohtu pannakse teised liiklejad, nagu ratturid ja jalakäijad. „Kui käitun reeglitekohaselt, olen ohutu näiteks lastele, kes on teel koolist koju, või jalgratturitele ja jalakäijatele. Päeva lõpuks ootavad kõik oma lähedasi koju. Tähtis on ennast panna kõige vähem kaitstud liikleja kingadesse,“ lisas ta.

Kuid mõnikord on tõesti vaja kiiresti sõita, näiteks lähedast haiglasse viies. Taavi Kirss soovitas ka sellisel juhul ikkagi kutsuda kiirabi, sest närviline kihutamine, isegi õilsa eesmärgi nimel, võib viia traagiliste tagajärgedeni.

Aega tegelikult on

Alates 2021. aastast võib politsei määrata kuni 20 km/h sõidukiiruse ületamise eest 45 minuti pikkuse rahunemispeatuse. Väga paljud võtsid selle pakkumise vastu ja siis selguski, et tegelikult polnud kiiret kellelgi. Politseimajori sõnul tegid kiirustajad pausi ajal kätekõverdusi, lugesid raamatut või sisustasid aega muu asjalikuga – kiiret polnud kuhugi.

Kiirustamine on meie suhtumises kinni – väike kiiruseületamine on justkui tavapärane ja keegi ei tee sellest suurt numbrit. Paraku räägivad numbrid oma keelt. Möödunud aastal sai liiklusõnnetustes viga 1942 inimest, kellele lisandus veel 59 hukkunut. Kolmandik neist sai viga või hukkus valesti valitud sõidukiiruse pärast.